Mart Raudsaar: mis neil katalaanidel viga on?

Kataloonia pealinnas Barcelonas korraldati Hispaania ühtsuse toetamiseks meeleaaldus, millest võttis osa tuhandeid inimesi. Foto: LLUIS GENE/AFP/Scanpix

Kataloonia iseseisvusdeklaratsioonist kuulsin sama päeva õhtul kaheksa paiku väikeses restoranis Villarta de San Juani lähedal, mis jääb umbes sadakonna kilomeetri kaugusele Madridist. Hoolitsev baarmen keeras televiisori hääle kõvemaks, kui nägi, et üritan kuulata peaminister Rajoy kõnet.

Kohalikke kundesid oli vaid kaks meest, kes olid sündmustest ilmselgelt häiritud. Frustratsioon ja tülpimus võiksidki olla märksõnad, millega võtta kokku Lõuna- ja Kesk-Hispaania meeleolud.

Aastate jooksul on mul tekkinud tuttavaid hispaanlasi Zaragozas, Madridis ja Axarquía regioonis, kellega on olnud võimalik rääkida ka Kataloonia sündmustest. Olenemata poliitilistest eelistustest, on nende seas valdav pahameel ja solvumine. Miks katalaanid seda teevad?

Hispaanlased on väga uhked oma riigi ja selle ajaloo üle. Mauride väljaajamine poolsaarelt algas Põhja-Hispaanias säilinud kristlike kuningriikide liitumisega ühtseks jõuks, mille keskne sündmus oli Aragóni Fernando ja Kastiilia Isabeli abiellumine 1469. aastal. Kataloonia oli toona Aragóni kuningriigi osa. Ühisel jõul saavutati välisvaenlaste vastu võit ning sündinud oli uus kuningriik, mis kujunes peagi maailmariigiks.

Viidates vaatlejatele, on olnud üheks katalaanide tegevuse ajendiks keskvalitsuse mängimine nende autonoomiaga, kusjuures vasakpoolsemad valitsused on autonoomiat pigem suurendanud ning parempoolsed pigem vähendanud. Oluline on lisada, et kõigil Hispaania piirkondadel on märkimisväärne omavalitsus, mitte ainult Kataloonial või Baskimaal (kellel on muidugi täiendavaid õiguseid, näiteks oma politseijõud).

Nende autonoomiate juured peituvadki väga erinevate regioonide liitumises 15. sajandil ühise vaenlase vastu, mille käigus säilis näiteks Aragóni-Kataloonia alal oma maksusüsteem. Erinevuste kaotamine ja riigi ühtlustamine algas alles pärast Hispaania pärilussõja lõppu (1714) kuningas Felipe V juhtimisel.

Vaatamata riigis möllavatele poliitilistele pingetele, oli eelmisel nädalal tänavapilt nii lõunarannikul kui ka pealinnas rahulik. Üksnes paljude majade rõdudel võis näha Hispaania lippu, mis oli toetusavaldus ühtse kuningriigi säilimisele. Enamusel (ma ei viibinud Kataloonia territooriumil), kellega kõnelesin, oli kriisist ja temaatilisest uudisvoost kõrini.

Kui käisin läinud nädala alguses Hispaania ühe suurema veebiportaali 20 Minutos toimetuses, möönis tegevtoimetaja, et konkurentsitult olulisim teema on olnud Kataloonia sündmused.

Keskvalitsus on olnud liiga kannatlik, toimuvasse tuleks sekkuda, mässulised vangi panna ja kord taastada – selline oli üldine arvamus tänaval. Kuidas seda täpsemalt saavutada, selles arvamused lahknesid. Sarnases suunas on sündmused eelmise nädala lõppedes ja uue alguses ka liikunud.

Kindlasti pole minu asi hispaanlasi õpetada, mida nad tegema peaksid. Kuid kriisi süvenemist oleks saanud vältida juba aastaid tagasi. Ma ei räägi Hispaania pärilussõjast, kuid tundub, et konservatiivid tegelevad iseenda tekitatud probleemi kangelasliku likvideerimisega. Kui nad poleks saatnud katalaanide autonoomiaseadust 2010. aastal põhiseaduslikku kohtusse, mis kärpis sealt mõned paragrahvid, poleks lumepall ilmselt veerema hakanud. Praegu on see kasvanud aga nõnda suureks, et selle peatamine pole üldse lihtne.

Teisalt, kuna hispaanlased (ja katalaanid) on suutnud minevikus rahumeelselt liikuda diktatuurist demokraatiasse, usun nende võimekusse ka tulevikus. Peaasi, et üksteist peksma ei hakata, sest siis tulevad maurid tagasi.