Andrei Kuzitškin

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Mingit ohtu, nagu võiks Ida-Virumaa olukord destabiliseeruda separatismi tõttu, ei ole, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Rahvahääletus Kataloonia eraldumiseks Hispaaniast kutsus Euroopas esile tõelise peataoleku, Kremlis aga varjamatu heameele. Moskva käsitab kõiki Euroopa Liidus kerkivaid probleeme tunnusmärkidena Brüsseli peatsest krahhist. Üksiku vastasega on aga teatavasti alati hõlpsam toime tulla kui riikide ühtse liiduga.

Sündmused Barcelonas innustasid separatiste kogu maailmas. Polnud sugugi juhus, et just osaliselt tunnustatud Lõuna-Osseetia, mille Venemaa väed rebisid Gruusia küljest 2008. aastal, teatas esimesena Kataloonia iseseisvuse tunnustamisest.

Seoses tormilise olukorraga Kataloonias hakati Eesti blogides arutama, millised võiksid olla väljavaated korraldada iseseisvusreferendum Narvas ja mõnes Ida-Virumaa venekeelses linnas.

Teatavasti korraldati esimene referendum plebistsiidi kujul Narvas 1917. aasta detsembris, mil enamik linlasi pooldas pöördumist Petrogradi võimude poole palvega viia Narva Petrogradi kubermangu Jamburgi maakonnast Eestimaa kubermangu koosseisu. Enamlaste valitsuse juht Vladimir Lenin rahuldas palve, sest eeldas, et Tallinnas on tööliste ja talupoegade nõukogu suutnud teha lõpu Eesti kodanluse võimule.

Järgmine referendum Ida-Virumaa venekeelsete linnade iseseisvuse küsimuses korraldati Venemaa saatkonna ja eriteenistuste aktiivsel osavõtul 1993. aastal. Kuid too farss kukkus läbi. Sellest pajatab üksikasjalikult Narva 1993. aasta referendumile pühendatud näitus Tallinna okupatsioonide muuseumis.

Kataloonia versus Ida-Virumaa ja Narva

Ometi on mõni ekspert esitanud küsimuse, kas pole mitte võimalik Narva venekeelsete elanike rahvusliku eneseteadvuse uus tõus eesmärgiga saavutada iseseisvus kas või ainult linna piires, kusjuures hiljem liitutaks autonoomsena Venemaaga? Mina olen siiski arvamusel, et ajalugu on juba näidanud referendumi perspektiivitust selles piirkonnas.

Ida-Virumaa on otsekui vastandmärgiga Kataloonia. Kataloonia elanike iseseisvuspüüdlusi tõukas tagant kaks põhjust: tahe taastada ajalooline suveräänsus ja soovimatus jagada tulu Hispaania vaesemate piirkondadega. Ida-Virumaa tervikuna ja eriti Narva elavad puhtalt toetuste peal ega ole kunagi olnud riiklikult iseseisvad. Kui Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, siis Ida-Virumaa on Eesti kõige vaesem regioon.

Tasub näiteks märkida, et eelarvest langeb Narva elanikele osaks kaks korda vähem kui tallinlastele. Kümne aastaga on Narva elanikkond kahanenud 69 000 elaniku pealt 59 000 peale, kusjuures tegelikult elab linnas maksimaalselt 55 000 inimest – ülejäänud on asunud elama ja töötama Tallinna või Soome.

Kataloonias lõi liikumisvabadus eeldused turismi arengule, millest on kujunenud provintsi kõige tulutoovam majandusharu: 5000 hotelli, luksuslikud liivarannad, rikkalik kultuuripärand ja arvukad ajaloolised vaatamisväärsused on teinud piirkonnast ülemaailmse turismipärli.

Ida-Virumaa ei saa hoobelda korralikult välja ehitatud puhkerandade ega meelelahutustööstusega. Narvas surevad kärbsedki igavuse kätte ära, noored aga lahkuvad massiliselt linnast otsima tööd ja paremaid meelelahutusviise, sest juba pelk lagunenud Geraska (kohalik suur kultuurimaja) võrdlus Tallinna klubide, kinode ja teatritega hävitab noorte narvalaste hinges viimsegi patriotismiraasu. 2014. aastal jäi Narva ööbima 60 000 turisti. Kuid 2015. aastal, seoses Venemaa-Ukraina relvakonflikti ning kriisiga Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes, kahanes ööbimiste hulk 40 000 peale ja kriisieelse tasemeni ei ole see tänini jõudnud.

Kataloonia elanikkond nooreneb uute töökäte sisserännu tõttu, piirkonna demograafiline olukord muutub iga aastaga aina paremaks. Narva elanikkond vananeb kiiresti, suremus ületab peaaegu kaks korda sündimust, lasteaias käivate laste arv kahaneb iga aastaga. Kuhu siis sellise pagasiga minna? Venemaa rüppe? Ent seal jagub vaeseid endalgi: 2017. aastal langes Venemaa elanike elatustase jätkuvalt, reaaltulu ja ostuvõime kahanes tuntavalt.

Narva-nimeline viirus

Nii et tundub, et mingit ohtu, nagu võiks Ida-Virumaa olukord destabiliseeruda separatismi tõttu, ei ole. Teiselt poolt on siiski 36 protsenti Narva elanikest Venemaa kodanikud. See aga sünnitab teatavaid illusioone inimestel, kes elavad küll Eestis, aga kelle pilk on ainiti pööratud Venemaa poole. See tõsiasi tekitab mõningat ärevust isegi neis Eesti elanikes, kes muretsevad riigi suveräänsuse kaitsmise pärast. Siinkohal on väga oluline mõista seda, et praegu ei ole Narval Kremli strateegide silmis vähimatki tähtsust.

Esiteks ei saa siin, erinevalt näiteks 2008. aastal Gruusia küljest rebitud Lõuna-Osseetiast, tugineda mingitele looduslikele tõketele, näiteks mägedele. Lõunast ja põhjast piirab Ida-Virumaad Läänemere ja Peipsi järve vesi, lääne pool on aga tasandik. Kui Venemaa ka plaanib Eesti ründamist, siis Narva on selles strateegias pelgalt vahepunkt. Kui aga peaksid lendama hakkama raketid ja pommid, siis oleks Ida-Virumaa just esimene piirkond, mis kannaks korvamatut kahju.

Teiseks pole Narvas võimalusi koondada inimesi Eesti-vastaste või Venemaa-meelsete meeleolude alusel, sest siin ei ole karismaatilist liidrit, kes suudaks organiseerida ja juhtida separatistlikku liikumist. Valimiste järel säilitas Keskerakond Narva linnavolikogus oma senised positsioonid, kuid valijate aktiivsus piirkonnas, nagu selgus, oli järsult langenud. Lisaks nõrgestas Mihhail Stalnuhhini ja Yana Toomi vastasseis Keskerakonna positsioone Narvas, alternatiivsete poliitikute, näiteks Katri Raigi mõju seevastu kasvas.

Kolmandaks on Venemaa suutnud oma mõjusfääri tõmmata sellised territooriumid nagu Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Krimm, kus tsiviilühiskond on olnud päris arenemata ning põhilisedki kodanikuõigused ja -vabadused tõsiselt piiratud. Selles mõttes on Narva juba täiesti euroopalik linn.

Jah, see linn on pidanud ägama pikaajalise Keskerakonna valitsemise all, noored ei taha siin elada ega investorid oma raha tuulde heita, siin on kehvad tänavad ja vähe kvaliteetset elamispinda. Kuid Narva on Eesti 25-aastase iseseisvusaja jooksul paljuski ette läinud naaberlinnast Ivangorodist, mis ongi jäänud ripakile kahe maailma – Euroopa ja Aasia – ning kahe aja – mineviku ja tuleviku – vahel.

Veerand sajandit vaba õhku hinganud Narva elanikud vaevalt suudaksid rahulduda enam sellega, et võimude kritiseerimise eest ajaveebis või piketi eest tänaval pistetakse nad kohe pokri, jäetakse varast ja ärist ilma ning tembeldatakse pealekauba ekstremistiks. Just nii käivad aga asjad tänapäeva Venemaal. Seepärast Venemaa võimud õigupoolest pelgavadki Ida-Virumaad.

Praegusele Venemaa süsteemile on Narva viirus, mis võib kiiresti rivist välja lüüa kõik Kremli propagandaserverid. Mida kõrgem on Narva elatustase, seda ohtlikum on see linn Venemaale.

Ega siis asjata ei elanud Nõukogude Liit aastaid raudse eesriide taga, mis oli tõmmatud Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahele: kommunistlikud võimud ei saanud lubada, et nõukogude rahvas ja teised sotsialismileeri elanikud võrdluses valiku kapitalismi poolt langetaksid. Seepärast Venemaa pigem kaitseb ennast Narva kui eestiliku eduka demokraatia- ja turumajandusmudeli näite halvava mõju eest.

Parim vahend võitluseks separatismiga ongi kogu Eesti, sealhulgas Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanike elatustaseme tõstmine. Seda on vaja, et ei Toompeal ega Ida-Virumaal peaks kartma Katalooniat ja Venemaad ning võiks rahumeeli magada.

Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.