Politsei tulistas Tallinnas Vabaduse väljakul noaga vehkinud meest.

FOTO: Liis Treimann

Tulirelva kasutamine peab olema absoluutselt viimane moodus kriisiolukordade lahendamiseks, kirjutab riigikogu liige Oudekki Loone (Keskerakond).

Minu kaastunne hukkunud Jaanus Käärmanni lähedastele. Mitte keegi ei peaks läbi elama midagi niisugust. Mul on väga kahju noorest elust, mis jäi maha oktoobrikuu viimasel päeval Vabaduse väljakule.

Loodan, et juhtumi uurimine on karm ja erapooletu, mis annab selge vastuse, kas tulirelva kasutamine selles olukorras oli õigustatud. Seda on vaja kõigile, nii hukkunu lähedastele, ühiskonnale kui ka lasu teinud politseinikule. Ka tema ei saa seda juhtunut kunagi selja taha jätta. Inimese tapmine on igal juhul katastroof.

Praegu teadaolevate faktide alusel oli tõenäoliselt tegemist inimesega, kelle vaimne tervis ei olnud juhtunu hetkel päris korras ja me ei saa kunagi täpselt teada, mis olid tema käitumise motiivid. Kuid ühiskonnana vajame arutelu, kuidas edaspidi vältida selliseid juhtumeid. Kõigi inimeste elu on ühtmoodi väärt ja iga elu tuleb püüda maksimaalselt säilitada.

«Paljajalu sihitult noaga hulkuva ja mitte kedagi ähvardava» inimese juurde peaks politseirutiin esimesena saatma kriisipüshholoogi. Professionaali, kellel on väljaõpe niisuguste olukordadega tegelemiseks. Vaimselt häiritud inimeste loogika on teistsugune, tavalised hoiatused võivad mõjuda hoopis ähvardusena või üldse mitte mõjuda. Kõrvalepõikena: niisuguste olude ennetamiseks on tarvis psühholoogilist abi teha märgatavalt kättesaadavamaks ning niisuguse abi kasutamist mitte stigmatiseerida.

Tulirelva kasutamine peab olema absoluutselt viimane moodus kriisiolukordade lahendamiseks. Alati ei ole võimalik tulistamist vältida, aga ühiskonnana peab meil olema kindlus, et politsei üldiselt tulirelva ei kasuta.

Näiteks Inglismaal ja Walesis ei ole enamik politseinikest kunagi tulirelva kandnud, neil on spetsiaalsed tulirelvaüksused. Seal leitakse, et politsei esimene lojaalsus on avalikkusele ja mitte riigile, tulirelvad on midagi, mis kuulub kaitseväe pädevusse. Politseitöö peab inglise arusaama kohaselt põhinema konsensusel ja tulirelvad annavad liiga suure jõumonopoli signaali. Politseinikel on muidugi käerauad, pipargaas, kumminuiad ja muu. Ka Norras, Islandil ja Uus-Meremaal on politseipoolne tulirelvade kasutamine tugevalt piiratud.

Vabaduse väljakul toimunu valguses tasub küsida, kas nendelt riikidelt ei ole ehk midagi õppida. Võib-olla tuleks politseikoolitus ja –struktuur üle vaadata just selle pilguga, et tulirelva kasutamine jääks tõesti viimaseks instantsiks. Kriiside lahendamine on keerukam ja võtab kauem aega, kuid mõni elu jääb alles. Ühiskonnana tähendab see kokkulepet, et autoriteet ei põhine toorel jõul. Demokraatliku riigi politsei peab olema korraldatud niiviisi, et igaüks saaks seda tajuda abistajana ja ühiskondliku leppe garantiina, mitte hirmuvalitsejate esindajana.