Kalle Laanet: nulltolerants korruptsioonile!

Kalle Laanet Foto: Liis Treimann

Korruptsioon ei ole etteheide ühele erakonnale, vaid puudutab meid kõiki, kirjutab riigikogu liige Kalle Laanet (Reformierakond).

Viimasel ajal on avalikuks tulnud mitmeid korruptsioonijuhtumeid. Kohati võib tunduda, et see on saanud lausa normaalsuseks, sest Edgar Savisaare kohtusaaga on inimestes tekitanud lootusetuse tunde ja tekib küsimus, kuidas üldse edasi minna. Kas me peaksime korruptsiooniga avalikus sektoris ära harjuma, seda senisest veel karmimalt hukka mõistma või hoopis juhtimisprotsessides midagi kardinaalselt muutma, et seda tulevikus vähendada?

Korruptsiooni kui nähtuse kadumine ei ole ilmselt võimalik, sest kus on võim, seal on alati ka inimesi, kes soovivad võimu kuritarvitada. Kindlasti ei ole suurte muutuste esilekutsumine ühiskonnas lihtne protsess, küll aga peaksime kõik koos iga päev sellesse panustama ja mitte meelt heitma.

Paljud head asjad ja õiged hoiakud saavad alguse väärtushinnangutest. Sama on riigi ja omavalitsuste juhtimiskultuuriga. Selleks, et juhtimine oleks väärtuspõhine, peavad juhtimisorganites esindatud inimeste väärtushinnangud paigas olema.

See tähendab, et kui juhtpositsioonidesse valitakse inimesi, tuleb kindlaks teha, milline on nende motiiv kandideerimisel. See on väga tunnetuslik ja subjektiivne, aga äärmiselt tähtis kriteerium. Juhtimise ligi ei tohi lasta inimesi, kelle puhul tekib isegi õhkõrn kahtlusekübe, et ta võib oma isiklikud huvid avalikest huvidest tähtsamale kohale seada.

Töö avalikus sektoris pole kindlasti kõigi jaoks. See on töö, kus sa peaksid 24/7 olema inimeste, omavalitsuse ja riigi jaoks olemas, esindama nende huve võimalikult hästi. Tuleb meelde tuletada, et hinnangu avaliku sektori tööle annab avalikkus ise, mis tähendab, et rahvas otsustab, kas juhid on õiglaselt käitunud või mitte.

Võimu kuritarvitamise vältimisel oleks suur kasu kindlasti kontrollorganite tugevdamisest, näiteks volikogude puhul revisjonikomisjonide võimekuse tõstmisest, mida soovitas oma viimases kõnes riigikogu ees ka õiguskantsler Ülle Madise. Sisekontrolli on vaja tõhustada ja mitte üksnes paberil, vaid ka tegelikkuses.

Eestis on levinuimad korruptsiooni liigid altkäemaks ja pistis ehk materiaalsed hüved. Miks peaks üks ametnik riskima ametikaotusega? Ilmselt arvestavad need inimesed töökaotuse riskiga, aga pakutav materiaalne hüve kaalub selle siiski üles.

Kas see ei võiks olla märguanne, et avaliku sektori palgad pole konkurentsivõimelised? Loomulikult pole see kõigi juhtumite puhul määrav faktor, kuid see paneks inimesed ehk mitu korda üle mõtlema, enne kui ahvatlevate ettepanekutega kaasa minnakse.

Palju on räägitud sellest, et Eestis on tekkinud n-ö arvamusühiskond, arvatakse palju, aga teatakse vähe. Korruptsiooniga on lood suhteliselt sarnased. Palju arvatakse, kahtlustatakse, eeldatakse jne. Tihti jääb see aga sellesse staadiumisse toppama. Loodetakse, et ebameeldivused laabuvad iseenesest, aeguvad või unustatakse. See peab muutuma ning isegi kõige pisema korruptsioonikahtluse korral tuleb reageerida kohe! Tänu sellele ei oleks meedial vaja asjade kulgu otsustada ja see aitaks parendada avaliku sektori mainet.

Eesti poliitik ja ajakirjanik Jaan Tõnisson on korruptsiooni nimetanud kõlberüüsteks ja seda sõna võiks kasutada praegugi. Kõlbelisus ja eetilisus peavad olema riigimeeste jaoks ühed tähtsaimad väärtused, mida neil tuleb kanda. Nende väärtuste rüüstet ja rüvetamist peab ühiskond üheselt taunima.