Jaak Aaviksoo: õigus haridusele või saapavabrik?

Jaak Aaviksoo Foto: Scanpix Sweden

Haridusminister Jaak Aaviksoo (IRL) sõnastab viis küsimust, millele tuleks vastata enne kõrghariduse reformimist.

Aeg muutusteks meie kõrghariduses on küps – rahulolematus valdab üliõpilasi ja õppejõude, ülikoole ja tööandjaid ning suurt osa avalikkusestki. Valitsuskoalitsioongi on kokku leppinud tasuta kõrghariduses ja kavandanud lisaraha nii täiendavate õppekohtade kui ka õppetoetuste tarvis.

Eelneva taustal tuleb teistpidi tõdeda, et arusaamine, mida ja kuidas muuta, on murettekitavalt vastuoluline, lähtub täiesti erinevatest eeldustest ja isegi vastandlikest põhimõtetest. Sestap on enne tegude juurde asumist vaja mõelda ja püüda kokkuleppele jõuda.

Olen vajalikud valikud sõnastanud viie küsimusena, millele vastamata on minu arvates raske, aga ka vastutustundetu reformima asuda.

Veel enne, kui küsimusteni jõuame, tahan väita, et laiemas kontekstis, eriti nn üleminekumaade võrdluses, on Eesti kõrgharidus küllaltki konkurentsivõimeline. Oleme säilitanud ja paremas osas isegi tugevdanud oma ülikoole ja õppejõudkonda – Tartu Ülikool ulatub juba rahvusvaheliste edetabelite esisadadesse ning mitmed meie õppejõud maailma üheprotsendilisse paremikku. Paljude erialade lõpetajad on nõutud spetsialistid ka kodust kaugemal või jätkavad läbi tiheda konkurentsisõela magistri- ja doktoriõpinguid maailma tippülikoolides. Meie peamiseks probleemiks on taseme äärmine ebaühtlus ja vahendite kasvav killustumine, mistõttu edasiminekuks on muutused hädavajalikud. Suurema tulemuslikkuse ja tõhususe kõrval on oluline ka tagada võrdsed võimalused kõigile võimekaile noortele.
Kellele ja mis tingimustel peaks kõrgharidus olema tasuta ehk ­õppemaksuta?

Juba praegu saavad pooled, parimate riigieksamitulemustega üliõpilased õppida nn riigieelarvelistel kohtadel, eelkõige erialadel, mida riik peab riikliku koolitustellimuse mehhanismi kaudu oluliseks. Ilmselt ei ole ei mõistlik ega rahaliselt võimalikki tagada tasuta õpingud kõigile, ligi 70 000 üliõpilasele, suvalisel erialal ja ükskõik kui kaua – osa üliõpilasi peab ka tulevikus arvestama vajadusega kanda osa õppekuludest ise.

Ma ise pooldan eelkõige võrdseid võimalusi kõigile kõrgharidusest huvitatud keskkoolilõpetajaile sõltumata lõpetatud koolist – kõigile peaks neile leiduma tasuta õppekoht sobival erialal mõnes kõrgkoolis ning täis­ajaga ja edukalt õppides peaks tasuta õppe võimalus ulatuma doktorikraadini välja.

Kellele täisajalised õpingud üle jõu käivad või kel töökohustused täisajaga õppida ei võimalda, neil tuleks tasuda osalist õppemaksu, mille määra avalike ülikoolide tarbeks kehtestaks riik. Kaalumist ja otsustamist vajaks, mil määral on õigustatud välisõpingute kulude katmine riigi poolt, samuti välistudengite õppemaksu küsimus.

Neile, kes kahtlevad kõigi keskkoolilõpetajate kõrgkooliõpingute otstarbekuses, võiks soovitada toetada senisest suurema osa põhikoolilõpetajate suunamist kutseõppesse, selle asemel et piirata gümnaasiumilõpetajate pääsu kõrgkoolidesse.

Kas riiklik koolitustellimus või noorte vaba valik?

Erinevalt paljude arenenud riikide praktikast oleme Eestis lähtunud ettekujutusest, et riik teab paremini kui üliõpilased, mis erialasid ja mis mahus on vaja ja mida mitte.

Välismaised uuringud on näidanud, et noorte valikud lähtuvad tööturu tegelikest vajadustest ja pakutavatest võimalustest palju adekvaatsemalt kui bürokraatlikud kvoodid, seda eriti pikemas ajaperspektiivis.

Hiljuti jõudis lähedaste järeldusteni professor Raul Eamets oma vilistlas­uuringus («Kõrgharituil läheb hästi», PM, 31.03). Ehk tasub meilgi mõelda võimalusele pigem motiveerida õpinguid teatud erialadel asjakohaste stipendiumidega, mitte piirates ligipääsu populaarsetele erialadele?

Riikliku koolitustellimuse probleemidele viitab ka tõsiasi, et mitmed kõrgkoolid peaksid lepingute järgi riigile suuri summasid tagasi maksma, sest pole suutnud paljudel erialadel vajalikul määral lõpetajaid tagada.
Selge on, et vanamoodi jätkata ei saa. Vahest sobiks ülikoolide rahastamiseks paremini paljudes riikides kasutatav tulemuslepingute süsteem, mis seaks ühtse eelarvesumma piires suuremaid, ent selgeid ja jälgitavaid sihte igale kõrgkoolile, pudistamata eelarveraha sadade ridade vahel riikliku koolitustellimuse lepingus, mille täitmist niikuinii järgida ei suudeta.

Kindlasti peaks selle süsteemi osaks olema kvaliteedikriteerium, sest senine õppekoha ühtne riiklik hind motiveerib pigem odavamalt ja madalama kvaliteediga läbi ajama.

Kas Eestis peab saama õppida kõiki erialasid?

Moodne ühiskond vajab spetsialiste sadadel, kui mitte tuhandetel erialadel, mis väikeriigile käib kindlasti üle jõu. Põhjamaade vahel toimib akadeemiline tööjaotus juba ammu ja enamik Eesti-suuruseid ja väiksemaid riike on loobunud mitte ainult paljude erialade õpetamisest, vaid tihti ka terviklikust omamaisest kõrgharidussüsteemist üldse.

Nii on lihtsalt mõistlikum ja nappi raha saab paremini suunata sinna, kus tulemus parem. Eesti on vastupidiselt oma erialavalikut jõudsasti kasvatanud. Viimaseks, minu arvates kurioosseks näiteks on kahe ülikooli soov hakata koolitama tuumaspetsialiste. Andke andeks, aga selleks puudub meil nii raha kui mõistus. Tundub, et rasked valikud on tegemata, mille tagajärjel oleme end killustanud ja sundinud kõiki erialasid suhtelise vaesuse ümberjagamise pärast ennastsalgavalt konkureerima.

Kas eesti keele kõrvale tuleb ka inglise keel?

Eesti ei ole mitte väike, vaid väga väike riik. Emakeele kestmine on oluline ja kindlasti tervitame ka kõiki välistudengeid, kes soovivad eesti keeles õppida, aga neid ei saa olema meie kõrgkoolide tarvilikuks rahvusvahelistumiseks kunagi piisavalt.

Kui soovime lisaks osaleda rahvusvahelises tööjaotuses ja koolitada mõne eriala spetsialiste ka naabrite Läti ja Leedu, aga miks mitte ka Soome ja Rootsi jaoks, siis vajame ingliskeelset õpet. Kus on piir, millest üleminek ohustab meie keele püsimist? Uurigem teiste väikerahvaste, eelkõige Põhjamaade kogemust.

Kui palju Eesti-sisest konkurentsi ja dubleerimist on hea?

Samade erialade pakkumine mitmes kõrgkoolis on jõudsalt kasvanud, seda eelkõige lähtudes argumentatsioonist, et konkurents viib elu edasi. Tundub aga, et tegelikule põhjusele on tihti lähemal väited, et sellega välditakse tegelikku rahvusvahelist konkurentsi ning dubleerimisele kalduvad eelkõige need erialad, kus kohalikus vastasseisus kaks kõva kivi ühte tuppa ära ei mahu.

Lähemal vaatlusel ilmneb tihti, et mitme kõrgkooli pakutav ei ületa ka koos võetuna nõutava kvaliteedi kriitilist piiri. Seljad tuleb kokku panna, lugupeetud ülikoolid.

Lõpetuseks. Küsimused ootavad vastamist ja vastustest tuleb juba sügiseks seadusemuudatused vormida. Siis saame hiljemalt järgmise aasta lõpuks uued rööpad maha seada.