Juhan Mellik.

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Hoolimata sellest, et Aasia mängib maailma majanduses ja poliitikas ülisuurt rolli, tammub meie kõrgharidus paigal. Tartu ja Tallinn võiksid tugevused ühendada, kuid paraku pole seda seni juhtunud, kirjutab Aasia uuringute magistrant Juhan Mellik.

Kui jutuks tulevad Eesti kõrgharidussüsteem ja selle kitsaskohad, kõlavad ikka ja jälle ühed ja samad märksõnad. Dubleerimine. Ebapraktilisus. Koostöönappus. Tavaliselt järgneb jutt sellest, kuidas kõike võiks teha rohkem ja efektiivsemalt, kui ainult olemasolevaid ressursse paremini korraldada.

Olen alati mõelnud, kui hästi sobitub siia raamistikku minu enda eriala ehk Aasia uuringud suunaga Hiina keelele ja kultuurile.

Jah, needsamad Aasia ja Hiina, mis on juba nii kümmekond aastat meie ühiskonnas elevust tekitanud. Kui ometi murraks Eesti firmad Hiina turule, kui ometi hakataks hiinlasi Tallinna lennujaama kaudu Euroopasse edasi lennutama… Need on sageli kõlavad leitmotiivid.

Mitte, et tegu oleks tingimata utoopiliste mõtetega: töö selle nimel käib, ent protsess kulgeb aeglaselt ja keegi ei taha tulla enne konkreetseid tulemusi avalikkuse ette kilkama.

Kuulsad (kadunud) nimed

Eesti Aasia uuringute ajalugu on kuulsusrikas ja hästi teada. Selle juured ulatuvad eelmise sajandi keskpaiga Tartusse, kui tegutses suur keeleteadlane Pent Nurmekund. Edasi kulgeb traditsioon läbi Linnart Mälli ja Haljand Udami, mõlemad nad on paraku juba mõnda aega surnud.

Selline on kuulsusrikas pärand, millele rõhub Tartu Ülikool. Tõrvik, mida kannavad tänapäeval edasi Märt Läänemets – ilmselt tunnustatuim elusolev Hiina-uurija Eestis – ning mõned nooremad. Tallinna Ülikoolist hoiab lippu japanoloog Rein Raud – just Jaapani uuringud on tema peaeriala.

Mida aga Tartus kuni viimase ajani polnud, on süstemaatiline Aasia-suunaline õppekava. Senine on oma loomult nipet-näpet ja mitme teaduskonna vahel ära jaotatud. Natukene keeleõpet ühest kohast, pisut ajalugu, kirjandust ja religiooni teisest. Kõik kokku üks improviseeritud kompott.

Kuigi hiljuti saabus uudis, et meie alma mater’i Aasia keskus sai korraliku rahasüsti. Järgmise aasta septembris avatakse ingliskeelne magistrikava «Asian and Middle Eastern Studies». Kas on see lõpuks too kvalitatiivne hüpe, mida meie Aasia-uurijad on nii kaua igatsenud, ise samal ajal kadedalt lõunanaabrite õppekavade poole kõõritades? Hõisata veel ei julge.

Mis ei tähenda automaatselt, et asjalood oleksid Tallinnas palju paremad. Ehkki juba palju aastaid õpetatakse seal Aasia uuringute eriala, varasema nimega Lähis-Ida ja Aasia kultuurilugu.

Paraku elab pealinna ülikool elukestvate reformide keerises ega pea olema eriline mõttetark aimamaks, et säherdune ebamäärane umbluu nagu Aasia jääb vaeslapse rolli.

Alguses, veel eelmisel sajandil alustas pealinna Aasia-õpetusega tollane iseseisev Eesti Humanitaarinstituut. Pärast pealinna ülikooli loomist sai selle nimetuseks Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut. Nüüd on protsess jõudnud veel kaugemale ning Aasia uuringud koos oma sõsarerialadega neeldunud humoorikat nime kandva Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste Instituudi ehk TÜHI alla.

Eelisseis kuulub siin jaapani ja hiina keelele ning põhjusi pole raske leida. Kellele ei meeldiks jaapani multikad, karate või Haruki Murakami? Hiinlasedki oskavad ennast Konfutsiuse ja oma uue aasta abil osavalt müüa.

Raha tuleb selle kõige jaoks mõistagi Tokyost ja Pekingist.

Tuleks jõud ühendada

Kartma ei pea ka türgi ega araabia keel. Neid ei saa ilmselt puhtalt päevapoliitilistel põhjustel liiga koomale pigistada. Vaeslapse rollis on hoopis mõni aasta tagasi suletud India uuringud.

Ilmselgelt pole vägistamine ja vaesus niivõrd seksikad ekspordiartiklid kui Digimoni robotid või Shaolini mungad.

Teisisõnu on Eestis kaks ülikooli, millest ühe valduses on ajalugu ja teisel tänapäev. Kõlaks igati loogiliselt need kaks tükki kokku panna ja äkki oleks tulemuseks midagi, mis on suurem kui osade summa? Seda enam, et tegelikult on inimlikul tasemel läbikäimine kahe linna uurijate vahel hea, puudub igasugune väiklus ja kibestumus.

Aga ei. Juba mõnda aega on entusiastid üritanud käivitada ühist magistriprogrammi, mis viiks kokku kahe ülikooli helgeimad pead. Tulemuseni pole seni jõutud, sest mõneti ootuspäraselt erinevad kahe linna uurijate visioonid tulevikust. Lisagem veel vältimatud probleemid logistika ja ajaga. Teisisõnu: pole imestada, et kahe ülikooli magistrikavad elavad oma elu.

Ma ei ole meelega virisenud rahapuuduse teemal – sest kus seda ei oleks? Ühtviisi virelevad sageli nii bioloogialaborant kui ka filoloog, nii füüsik kui ka semiootik.

Hoopis suurem probleem on bürokraatia. Oma eksistentsi mõttekuse demonstreerimiseks peavad kõik õppejõud teatavasti end väärikate ajakirjade vahel tõestama. Pole teadustööd, pole granti, pole raha. Kui ei meeldi, mine tootvale tööle!

Vürtsi lisab asjaolu, et uurijate püha graal ETIS ehk Eesti Teaduse Infosüsteem ei tunnista mitut mainekat Aasia teadusväljaannet. Ehk siis: tööd võib teha, aga ametlikku punkti kirja ei saa.

Samas, kui on ainult teadustöö, pole aega õpetada ega järelkasvu koolitada… See mure ei piirdu jällegi üksnes mitte ainult Aasia ega humanitaarteadustega.

Vaja õnne ja töökust

Siin peitub vastus ühele sageli kerkivale küsimusele, miks on noor uurijate põlvkond pigem napiarvuline.  Vastu võiks küsida: kes oleks see masohhist, kes läheks säärastes tingimustes ülikooli ennast lõhki tõmbama? Praegu sääraseid veel õnneks akadeemias leidub ja nende najal püsivad ka Aasia uuringud Eestis.

Endiselt leidub ka noori, kes tulevad igaüks omal põhjusel ülikooli Aasiat uurima. Enamik loodetavasti siiski sisemisest huvist, mitte raha, au ja kuulsuse nimel. Ratsa rikkaks niiviisi ei saa, aga edukaid Aasiaga seotud inimesi on meil mitu.

Vaja on töökust, oma lähenemisnurka ja natuke õnne. Kindlasti tuleb kasuks, kui mõne Aasiast pärit inimesega naituda. Ka seda on Eestis tehtud.