Märt Läänemets: Hiina jätkab muutumatul kursil

Orientalistikapäeva avasõnad ütleb Eesti akadeemilise orientaalseltsi president Märt Läänemets. Foto: Sille Annuk

Möödunud nädalal kanti Xi Jinpingi nimi ja tema ideed Hiina arendamiseks Hiina Kommunistliku Partei uuendatud põhikirja. See on esimene kord pärast Mao Zedongi, kui partei liidrit mainitakse kompartei põhikirjas. Sellegipoolest ei ole Hiinas suuri pöördeid oodata, kirjutab sinoloog Märt Läänemets.

Kuigi nädalapäevad (18.–25.10) kestnud ja läinud teisipäeval lõppenud Hiina Kommunistliku Partei (HKP) 19. kongress on juba ajalugu, ei paista sellele sündmusele pühendatud ülevaadete, analüüside ja spekulatsioonide laviinile lõppu tulevat.

See on ka igati loomulik, sest Hiina ei jäta oma kasvava potentsiaali ja mõjukusega maailmas juba ammu kedagi külmaks. Sealne poliitika mõjutab lähiaastatel suure tõenäosusega oluliselt kogu maailma. Seetõttu püütakse kongressil toimunust ja öeldust leida märke, mille põhjal mingeidki ennustusi teha.

Esimees Xi muutunud kuvand

Ennustamine ei pruugi olla kuigi tänuväärne tegevus ja tõenäosus täkkesse panna jääb enamasti fifty-fifty kanti. Oht mööda panna on Hiina puhul, kus kogu tipp-poliitika käib endiselt kõvasti suletud uste taga, isegi asjatundjate seas üsna suur. Meenutagem kas või aega viis aastat tagasi, kui Xi Jinping (64) 18. kongressil partei juhtimise oma eelkäijalt Hu Jintaolt üle võttis.

Suur osa lääne analüütikuid arvas toona, et nüüd algab kindlasti uus ajastu Hiina ja Lääne suhetes, eriti majanduslikus läbikäimises, kuna Xi kuvand oli haritud ja edumeelse avatud tehnokraadi oma. Viis aastat võimul olemist on näidanud risti vastupidist: esimees Xi osutus paadunud autokraadiks, kes on koondanud enda kätte enneolematu võimu ning panustab sisepoliitliselt peamiselt kodanikuvabaduste piiramisele, välispoliitikas aga sõjalisele jõule. Hiina sõjamasina tugevdamine ja moderniseerimine ongi olnud tema peamine hool ja saavutus.

19. kongressi eel oli kõigile selge, et sellest tuleb Xi võimu tsementeerimise kongress. Küsimus oli vaid, kui suures ulatuses. Mõned Hiina-vaatlejad tõstatasid küsimuse isegi võimupöörde (coup) terminites, eeldades, et võimu veel suurem koondumine ühe juhi kätte toob kaasa kogu võimustruktuuri muutuse ja ümbermehitamise.

Midagi niisugust muidugi ei toimunud ja pigem ettevaatliku konservatiivina söandan väita, et kongress oli rutiinselt ootuspärane, ei toonud mingeid suuri pöördeid ja muutusi kaasa ega luba neid ka lähiaastateks. Kommunistlik riik jätkab viimased 30–35 aastat hoitud kursil loovides. Kui Xi teisel ametiajal Hiinas ning selle sise- ja välispoliitikas midagi muutubki, siis kindlasti mitte kongressi otsustest ja suunistest johtuvalt, vaid Hiina ühiskonnas kuhjuvate pingete järeleandmise või globaalsel tasandil toimuda võivate pöörete tulemusel.

Vaatlen allpool lühidalt mõnda momenti, mis võiks minu konservatiivset hinnangut toetada.

Rutiinne võimuvõitlus

Kõigepealt võimuvõitlus ja võimu koondamine. Esimene on HKP kõrgemates ešelonides toimunud kogu aeg, teine on olnud kõigi esimeeste püüd. Xi ei ole seega mingi erand, vahest ainult mõnevõrra edukam oma paarist viimasest eelkäijast.

Ühelt poolt on selle kindlasti taganud suurema tähelepanu pööramine toetuse võitmiseks enne teda üsna rahulolematute kõrgemate sõjaväelaste seas, mis tal on nähtavasti korda läinud. Selle tõenduseks oli sõjaväelastest delegaatide proportsionaalselt suur hulk kongressil ja sõjalise võimsuse kasvatamise temaatika rõhutamine Xi üle kolme tunni kestnud kongressi avakõnes, mis peale pikkuse millegi erilisega üldiselt silma ei paistnud. Lubadus muuta Hiina 2050. aastaks sõjaliseks suurvõimuks pidi paitama mõjuvõimsate kõrgemate ohvitseride kõrvu.

Teiselt poolt õnnestus Xi’l oma esimese võimuperioodi jooksul korruptsioonivastase võitluse sildi all läbi viia ulatuslik «puhastus» partei sees, mis viis väidetavalt kohtu alla poolteist miljonit parteiametnikku, nende seas üle saja tippametniku ja isegi ühe endise poliitbüroo kõikvõimsa alalise komitee liikme. Paljud on näinud selle kampaania põhieesmärgina Xi soovi vabaneda ohtlikest konkurentidest võimu konsolideerimise teel ja nende «käsilastest». Sellisena on see oma ülesande kindlasti täitnud.

«Kaadrid otsustavad kõik» ehk kes teeb Hiinas tegelikult otsuseid

Kongressi lõpus ametisse määratud seitsmeliikmelise poliitbüroo isikkoosseis, mida kõik vaatlejad pikisilmi ootasid, näitab pigem, et Xi Jinpingi ainuvõim ei pruugi olla absoluutne, vaid põhineb kõige mõjukamate fraktsioonide tasakaalul, mille kuvanditeks on praegune ja kaks endist partei- ja riigijuhti, kes istusid kongressil presiidiumi aukohtadel vastavalt Xi paremal ja vasakul käel: Hu Jintao (75, võimul 2002–2012) ja Jiang Zemin (91, võimul 1989–2002).

Peale Xi kui alalise komitee juhi kuulub sinna igast fraktsioonist kaks liiget: Hu Hiina Kommunistliku Noorsooühingu taustaga fraktsioonist on seal praegune HRV valitsusjuht Li Keqiang (62) ja Wang Yang (62); Jiangi nn Shanghai grupeeringust – Han Zheng (63) ja Wang Huning (62); ning Xi enda mehed Li Zhanshu (67) ja Zhao Leji (60).

See on seitsmik, kes otsustab järgmised viis aastat kõik olulised sammud HRV poliitikas. Tasub ka teada, et kirjutamata seaduse järgi tuleb sellest kõrgemast seltskonnast lahkuda liikmetel, kes on kongressi ajaks saanud 68 aasta vanuseks. Sellel kongressil vahetati välja tervelt viis liiget (uued on kõik peale Xi Jinpingi ja Li Keqiangi). Järgmisel kongressil saaks uuest seitsmikust komitee liikmena vanuse reegli järgi jätkata neli.

Uus ajastu?

Xi kõne märksõnadest on palju tähelepanu pööratud ka üle 30 korra mainitud Hiina «uuele ajastule» (xin shidai). Seda ei maksaks ilmselt aga üle tähtsustada, kuna see järgib pigem omal moel juba keisriteaegset traditsiooni, et võimule tulnud või võimu täielikult kindlustanud taevapoeg kuulutas formaalselt välja uue ajastu. Nii et siin võib vaevalt näha rohkemat kui populaarset peamiselt hiina rahva silmis kaalukat retoorikat.

Üle tähtsustada ei maksaks ka asjaolu, et partei põhikirja (mitte HRV põhiseadusesse, nagu mõned Postimehe kommentaatorid on viimastel päevadel ekslikult väitnud; parteikongressil riigi põhiseaduse muutmisega ei tegeleta) lisandus aluspõhimõttena «Xi Jinpingi uue ajastu Hiina eripäradega sotsialismi idee» (Xi Jinping xin shidai Zhongguo tese shihuizhuyi sixiang), milles mõned näevad lausa seljapööramist marksismile.

See ei pea absoluutselt paika, sest marksism-leninism, Mao Zedongi ideed ja 2002. aastal lisatud Deng Xiaopingi teooria on jätkuvalt HKP alusdokumendis sisalduvad aluste alused, millest partei oma tegevuses lähtub.

Põhja-Korea: kas vaikus enne tormi?

Xi maratonkõne sisaldas küll ähvardusi Taiwani aadressil ning hoiatusi Hongkongi separatistidele ja Hiinas endas võimalikele partei kursist kõrvalekaldujatele, mis on taas üsna tavapärane retoorika, kuid mitte sõnagi Põhja-Koreast ega selle vastasseisust USAga. Kas siit võib järeldada, et see pole Hiina jaoks teema? Kahtlemata on, kuid mitte selline, millest otse rääkida või oma selget seisukohta välja öelda.

Liiga entusiastlik oleks arvata, et Xi alustab nüüd oma võimu kindlustanuna tõhusat tegevust Põhja-Korea korralekutsumiseks. Seda on Pekingilt oodatud juba ammu, aga mingeid tegelikke samme peale moka otsast manitsuste diktaatorile ei ole järgnenud. Tõenäoliselt ei ole oodata nüüdki. Põhja-Korea on kommunistlikule suurriigile eluliselt vajalik puhvertsoonina tema ja USA liitlasest Lõuna-Korea vahel, millest ta juba naljalt ei loobu.

Mulle endale tundub üsna tõenäoline juba mõnda aega tagasi välja käidud spekulatsioon, mille järgi Põhja-Korea sõjakisa valjenemise taga ongi hoopis Peking ise, kes tahab sellega proovile panna Donald Trumpi administratsiooni kannatuse ja lõpuks nõuda USA-lt vastukaaluks paariariigi vaigistamisele ja seal mõningate muutuste läbiviimisele – kuni juhi väljavahetamiseni – vabu käsi tegutsemiseks Lõuna-Hiina merel. Viimane on Hiinale tema strateegiliste ambitsioonide elluviimisel Põhja-Koreast pigem olulisemgi.