Sirje Niitra.

FOTO: PP

Lugedes pressiteadet, milles seisis, et parvlaeva Leiger tehnilise rikke tõttu on parvlaevaliiklus Heltermaa-Rohuküla liinil seiskunud ja tühistatud on varahommikused reisid, valdas mind äratundmistunne – paraku mitte rõõm, vaid suur hämmeldus.

Hiiumaa oli mullegi 80ndate algul viie aasta jooksul kodu. Mäletan seda rõõmu, kui lõpuks sealt ära sain. Mitte sellepärast, et mulle poleks saarel meeldinud, otse vastupidi – seal olid toredad inimesed, rahu ja vaikus, mida ei kohta igal pool. Pealegi olid väikeses Pilpakülas mu pojale ideaalsed kasvutingimused. Kuid nagu naistega ikka juhtub, tõi mindki mandrile tagasi armastus.

Aga ma mäletan hästi seda tunnet, et enam ei pea ma töö asjus Tallinna või vanematele Pärnusse külla sõitmiseks passima praame ja hoidma pöialt, et need ikka ettenähtud ajaga Heltermaalt Rohukülla jõuaks. Olen veetnud mere peal jäävangis kord ka terve öö. Ausõna, ei olnud meeldiv koos väikese lapsega niimoodi reisida.

Rõõmustasin selle üle, et nüüd võin istuda bussi või autosse ja ükskõik millisesse Eestimaa otsa sõita, nii et ei pea kusagil ootama ning võin oma kohale jõudmise kellaaega üsna täpselt ennustada. Sestpeale olen ennast ikka Hiiumaal toimuvaga kursis hoidnud ja jälginud ka parvlaevaliikluse tormilisi arenguid. Ning rõõmustanud iga uue laeva tuleku üle.

Nüüd loen aga ehmatusega, et Rohuküla sadamas on ainult üks kai, kus uutel parvlaevadel on võimalik silduda ja sõidukeid maha ja peale laadida. Kuidas on võimalik, et 30 aastaga pole midagi muutunud ja hiidlased on ikka veel ilmastiku pantvangis? Sellal kui naabersaare Saaremaa elanikud käivad uute laevadega üle mere vups ja vups, peavad Hiiumaa elanikud leppima sellega, et laevad sõidavad veneaegse kiirusega, meri on endiselt madal, laevad alatasa rikkis ja ainus kai ei võimalda tormiga uut alust vastu võtta.

Mis toimub? Kas hiidlaste jaoks on aeg seisma jäänud? Kui varem sai kehva ühenduse pärast vihatud praamikunni Leedot kiruda, siis nüüd ei ole enam sedagi lohutust. Muidugi võib saata sajatusi ministeeriumi ja laevafirma poole, aga mis see enam aitab.

Väikesel Hiiumaal pole elu niigi kiita: töökohti napib ja hinnad on poodides meretaguse asja tõttu kõrgemad. Olen aastate jooksul teinud lugusid saare ettevõtjatega, kellele iga ära jäänud või hilinenud laev tähendab otsest rahalist kahju, mida keegi ei kompenseeri. Saareelanikele on laevaühendus maantee pikendus, ilma milleta ei saa, paraku tuleb selle eest lisahinda maksta. Merekohin ja kaunis loodus kahjuks kellelegi leiba lauale ei too.

Ühe pühapäevase pressiteate lõpus seisis: «Pärast paar tundi merel ootamist otsustasime siiski parvlaeva Tiiu tagasi Heltermaale saata pardal olevate reisijate heaoluga arvestades. TS Laevad on teinud juba ettevalmistusi, et vajadusel saata liinile parvlaev Regula. Kahjuks hetkel puhuva tuule suuna ja tugevuse tõttu võib ka parvlaeva Regula liinile asumine olla raskendatud.»

Sügistorm ja suured tuuled möllavad seal kandis vist esimest korda, igal juhul jääb mulje, et laevafirmale tulid need täiesti ootamatult. Aga hullem on ju alles ees.