Tarmo Pikner: tule põrgu appi ehk Montesquieud oodates

Jüri Ratas ja Taavi Aas. Foto: Tairo Lutter

Võimude lahususe printsiibi põhimõte on peaaegu kolmsada aastat vana, kuid me pole ligi kolmekümne praktiseeritud aasta jooksul selle mõttest veel aru saanud ja see on kurb, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner Tallinna näitel.

Kuulates keskerakondlasest peaministri Jüri Ratase intervjuud (26.10) Tallinna võimuliidu moodustamisest, ei jõua ma ära imestada. Küsimusele, kellest saab Tallinna linnavolikogu esimees, vastas Ratas: igasuguse personaalia paneb erakond loomulikult paika ja eks seda protsessi peab suuresti vedama linnapeakandidaat Taavi Aas.

No mina kutsuksin taeva asemel küll põrgu appi. Kujutage ette: praegune/tulevane linnapea ehk linnavalitsuse administratsiooni juht valib endale tööandjat ehk volikogu esimeest!

Veel anekdootlikumaks teeb sellise mõtteviisi asjaolu, et just eelmisel päeval otsiti ERRi saates «Suud puhtaks» korruptsiooni põhjusi omavalitsustes. Kui saates ei jõutud otsitavale kukesammu võrragi lähemale, siis palun väga – ühesainsas Ratase lauses on korruptsiooni põhjused selgelt välja öeldud!

Suud ei saanud puhtaks

Nimetatud Urmas Vaino juhitud suudepuhastuse aruteluga tähistati kümne aasta täitumist korruptsioonivastasest võitlusest suurtes omavalitsustes (rõhuasetusega Tallinn, Tartu). Õige pea selgus riigikontrolli esindaja Airi Mikli suu läbi, et võitlustulemus on ümmargune null: korruptsioon pole sugugi vähenenud (2/3 uuritud omavalitsustes ja asutustes rikuti korruptsioonivastast seadust).

Tulemuslikku nulli ilmestas kenasti asjaolu, et suud olid puhtaks rääkimas ka mõlema suurlinna endised ja samas tulevased linnapead (Taavi Aas, Urmas Klaas). Teisisõnu, hulk hane selga visatud vett on läinud untsu, kuna pole mingit vahet, kas tippjuhi alluvad varastavad-valetavad-korrumpeeruvad või mitte (süütuse presumptsiooni terminiga ei hakka aegruumi risustama, läänepool ei looritata end sellise advokaadiuduga, vaid astutakse igasuguse kahtluse puhul tagasi).

Kui Klaas oli juba kolmandat korda klaasistunud ilmel lausunud, et moraalne vastutus oleks ehk linnapeal kohane võtta, kui tema kolm abilinnapead on korruptsiooni kahtlustustega uurimise all, siis oli selge, et selle saate võib purki panna.

Probleemi lahenduse otsinguid alustati tagantpoolt: kes peaks vastutama korruptantide tegude eest? Kuigi riigikogulane Kalle Laanet juhtis tähelepanu tõsiasjale, et demokraatlikus riigis valitakse omavalitsusele volikogu, mitte linnapead, siis saatejuht ei hoomanud mõtet, mis oleks viinud probleemi juurteni ja võitles edasi korruptsiooni tagajärgedega.

Kui pika nimega järelevalve komisjoni esimees Ardo Ojasalu julges meenutada võimude lahususe printsiipi ja selle loojat Montesquieud ning kui selle peale ei kerkinud kellegi kulm, sai kinnitust olukord: kui linnapea valib endale ülemust (volikogu esimeest), ei lõppe korruptsioon niipea, kui väga ka Steven-Hristo Evestus seda püüaks välja juurida (kahjuks ei jõua kohtud nii kiiresti jahvatada, kui Evestus kaasusi lauale kuhjab).

Tagasi Montesquieu juurde

Peab ütlema, et Mihhail Kõlvart on täiesti juhuslikult sattunud Montesquieu mõtete radadele. Nagu ma oma eelmises kolumnis mainisin – ega Kõlvart jää oma 25 000 häälega abilinnapea toolile istuma. Nii ongi: Tallinna linnavolikogu esimeheks Kõlvarti kinnitamine on vaid vormistamise küsimus.

See oleks juba monteskjöölik: lasnamäelased uskusid Kõlvarti lubadusi ja nüüd saab ta poliitikuna neid volikogu kaudu ellu viima hakata. Abilinnapeana oleks Kõlvart vaid ametnik ja peaks täitma ülemuse – linnapea – korraldusi, mitte lasnamäelaste soove. Selline olekski esimene samm võimude lahususe printsiibi rakendamiseks.

Edasi. Mujal maailmas on linnapeaks volikogu esimees ja Aasad-Klaasid on linnavalitsuse administratsioonijuhid (kasvõi linnadirektorid), lisaks pole nad normaalsetes demokraatiates parteide poliitfiguurid. Niisiis, ametikett, mis rippus Savisaare ja Aasa kaelas, tuleb panna Kõlvartile kaela (kui saab volikogu esimeheks).

Kui siit Montesquieuga edasi minna, peaks Kõlvart kuulutama välja konkursi linnavalitsuse juhi (linnadirektori) kohale. Kui Aas tahab ilmtingimata seda ametikohta, siis palun väga, kandideerigu, aga sel juhul tuleks parteiline kuuluvus lõpetada, iseäranis volikogu esimehe (tegeliku linnapea) parteiga.

Kui põhiliseks korruptsiooninähtuseks on nimetatud toimingupiirangu rikkumist, siis esimene toimingupiirangu rikkumine on see, kui linnavalitsuse ametnikud lähevad n-ö poliitikutena valimistele (esindades parajasti võimul olevat parteid), lastes endi seast valida sobivad ülemused volikogusse. Kui see tehtud, istutakse rahumeeli ametniku toolile tagasi korrumpeeruma.

Jah, sellise tobeduse piirangut on raske otseselt seadustest välja lugeda, ometi peaks see asjaomastel peaaegu kolmsada aastat kõrvade vahel kirjas olema (Charles de Montesquieu võimude lahususe printsiibist riigikorralduses, «Seaduste vaim» 1748).