Priit Pullerits: miljoni needus

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Kuna vutifanaatikuil läheb silme eest mustaks, kui keegi, kes ei ülista jalgpalli, räägib nende jumaldatud jalgpallist, siis olgu nende selge pilgu säilitamise nimel rõhutatud: ma ei hakka siin arutama, kas jalgpall on spordialade kuningas või pööbli primitiivne meelelahutus – see, kas kuulete, ei ole siin teema! –, vaid näitan, kuidas suur raha, mida jalgpallil on jagada, tolle raha vastuvõtjat kahjustab.

Jutt on 950 000 eurost, mille Aivar Pohlaku juhitud Eesti Jalgpalli Liit andis lõppenud suvel Eesti rahvusringhäälingule. See hiigelsumma, peaaegu miljon, mis aitab ERRil soetada jalgpalli järgmise EM-finaalturniiri ja kõigi Eesti koondise mängude ülekandeõigused neljaks aastaks, on hakanud heitma varju igale jalgpalliteemalisele loole ETV ekraanil.

Kas teid ei pane mõtlema, kui Anu Säärits alustab AK spordisaadet rõõmsa hüüatusega «Alustame jalgpallist!», millele järgneb mitte midagi ütlev lugu, kuidas Eesti koondis valmistub viie päeva pärast mänguks nõrga Gibraltariga, ja selle järel tuleb videolõik Hollandi meistrivõistluste mängust? Või see, kui spordisaate avalugu räägib, et võib-olla pääseb Mattias Käit Inglismaa tugevuselt teise liiga keskmike sekka kuuluvas meeskonnas peagi varumeeste pingile? Või see, kui spordistuudio teeb avalöögina otselülituse Sillamäele Eesti meistrivõitluste mängule, kust vaatavad vastu tühjad tribüünid ning mille telereiting on vaevalt üks ehk madalam kui muru?

Olen kaugel väitmast, Pohlaku eraldatud summaga käis kaasas salalepe, et ERR peab näitama jalgpalli senisest rohkem. Võimalik, et jalgpallikajastuse maht pole mullusega võrreldes üldse suurenenud. Aga see ei olegi siin tähtis. Tähtis, ja ERRile dramaatiline, on see, et eraraha vastu võttes on ERR end paraku diskrediteerinud ja kompromiteerinud. Sest tähtis ei ole ainult see, kuidas asjad on, vaid sama tähtis on see, kuidas asjad paistavad ja tunduvad.

Otse öeldes: nii kui võtad vastu süsteemivälist raha, pead arvestama, et osa inimesi hakkab nägema tonti ehk kallutatud ja mõjutatud huvisid ka seal, kus neid tegelikult võib-olla polegi; pead arvestama, et osa inimesi hakkab teravdatult märkama seda, kus rahal võib – ehkki ei pruugi – äkki mõju olla. Sellist mõju on raske tõestada. Aga sama raske on tõestada, et seda mõju ei ole.

Tagatipuks on ERR nn vutiraha vastu võttes muutnud oma ajakirjanike sõltumatuse küsitavaks. Kujutage ette, et teil tuleb planeerida spordiuudiste saade. Millise loo panete pealooks, kui selget favoriiti esiuudise kohale pole? Panete alateadlikult küllap loo sellest alast, mille esindaja on andnud teile suure summa, mis aitab teil täita muid ülesandeid, näidata rahvuskoondise mänge ja suurturniire. Tänutunne, nagu ka tänuvõlglase tunne, on ju nii inimlik.

Isegi kui ma kõiges, millest siin kirjutasin, peaksin eksima, on ERRil väga raske veenda, et nii, nagu kirjutasin, asjad tegelikult pole – see ongi selle vutimiljoni needus.