Juhtkiri: leedulaste kaigas Balti-Soome gaasituru kodarates

Klaipeda LNG terminal. Foto: Ints Kalnins / Reuters

Balti riikide ja Soome ühise gaasituru loomist venitavad ja tumestavad nägelemised regionaalse veeldatud maagaasi (LNG) terminali asukoha üle, kuigi on ühemõtteliselt selge, et meil kõigil on ühtset toimivat turgu tarvis.

Maagaas on nii alternatiiv teistele fossiilsetele kütustele kui ka oluline keemiatööstuse tooraine. Maagaasi tarbimine Eestis pole vähenenud mitte seepärast, et gaas oleks kuidagi olemuslikult halb, võrreldes teiste fossiilsete kütustega, vaid just igati põhjendatud varustuskindluse hirmude tõttu.

Oleme näinud, kuidas Venemaa on kasutanud energiakandjate tarneid oma naaberriikide survestamiseks. Korduvalt ja väga ilmekalt just Ukraina puhul, kust kulgevad läbi Nõukogude Liidu ajal rajatud maagaasi transiiditorud.

Muuhulgas maagaasiaktsiisi abil on Eesti tarbijaid suunatud valima muid energiaallikaid. Investeeringud Balti ja Soome ühise turu loomiseks ning ühendamiseks teiste Euroopa riikidega (Leedu-Poola ühendus) teenivad aga eesmärki, et ka Läänemere ääres oleks nii majapidamistel kui ettevõtetel võimalik maagaasiga tõsiselt arvestada. Kui on olemas erinevad töötavad varustuskanalid, siis kaob võimalus kasutada gaasitarneid poliitilise surve instrumendina või suruda peale maailmaturu tasemest kõrgemaid hindu.

Hirm seisneb selles, et turupõhised terminalid jäävad üldse rajamata ja peagi tulevad leedulased lagedale jutuga, et nende liigkalli lahenduse kulusid tuleks ikkagi ühiselt katta.

Regionaalne veeldatud maagaasi terminal on seega üks osa ühise Balti-Soome turu loomisest ühenduste ehitamise ja ühtsete reeglite loomise kõrval. Sellisesse terminali on võimalik tuua maagaasi tankerlaevadega ja see tähendab, et torude kaudu gaasi transportijatel pole mõtet hinda kergitada kõrgemale, kui on LNG hind tarbija jaoks.

Eestis asuva LNG-terminali rajamiseks on varem lubatud toetust Euroopa Liidult. Kaks ettevõtet on siin aastaid tegelenud omavahel konkureerivate terminaliprojektide ettevalmistamisega. Võib tekkida olukord, et Eesti ettevõtjad oleks valmis oma terminalid ehitama ka maksumaksjate toetuseta, ent seda mõistagi vaid juhul, kui leedulased ei maksa oma terminalile maksurahast peale.

Mõne aasta eest tahtis ELi toetusega terminali rajamise õigust kangesti endale Soome firma Gasum ning sai selleks toe ka peaminister Taavi Rõivase ja tema toonase Soome ametivenna Alexander Stubbi kokkuleppest. Gasum loobus lõpuks sellest plaanist.

Nüüd on komistuskiviks leedulaste ambitsioonid, kes on Klaipėdasse rentinud LNG-laeva, ujuvterminali. See oleks algsete juttude järgi pidanud olema vaid ajutine lahendus varustuskindluse tagamiseks. Leedu gaasitarbijad on sellele peale maksnud üle 60 miljoni euro aastas.

Mis saaks meil olla selle vastu, et leedulased maksavad peale ka meie tarbitavale gaasile? Hirm, nagu seda esitab Vopak E.O.S.i juht Arnout Lugtmeijer tänase lehe intervjuus, seisneb selles, et turupõhised terminalid jäävad üldse rajamata ja peagi tulevad leedulased lagedale jutuga, et nende liigkalli lahenduse kulusid tuleks ikkagi ühiselt katta.