Ilmselt on vaja midagi veel, et tekiks jõud ja sisemine soov austada elu, austada teist inimest, austada iseennast. See pole kampaaniate, vaid loomuliku enese ja teistega arupidamise tulemus, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme.
Tiiu Kuurme: miks me niimoodi teeme? (2)
29. oktoober 2017, 20:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks osa tegelikkusest, mis tuletab end küll pidevalt meelde, kuid jääb jätkuvalt tähelepanuta, on meie vaimne suhteruum. Üldistatult võiks seda mõista nii: kuidas maailm kõnetab inimest ja kuidas inimene laseb end kõnetada. Ning millised on ta enese pöördumised maailma poole.
Siin on võimalusi palju: rõõmus, tänulikkuses, tusameeles, vihameeles, arvestavalt, arvustavalt, ahnena, andvana, huvilisena, avatuna, suletuna, umbusus või usus.
Elades väga materialistlikul ajajärgul ja panustades oma energia usinalt ellujäämis- ja naudinguväärtuste teenimisele, ei võeta just palju aega ega tunta ka vajadust mõelda meid ümbritsevale mentaalsusele ega mentaliteetidele, mida kantakse isiklikus vaimuruumis. (Püüame neid koos teha nähtavamaks kultuurikoja konverentsil 3. ja 4. novembril üldteema all: inimene ja inimene, kohtumispaigaks Rakvere teater).
Sest see kõrvalejäetud tegelikkus tuletab end aga häirivana meelde – depressioonina, üksildusena, ilmajäetusena, agressiivsusena, üldisema nimetu pahaoluna. Pole midagi uut äratundmises, et maine rikkus ei pruugi tähendada õnne, neid motiive kohtab kirjandusklassikas läbi aastasadade, õppida eelistatakse endiselt enese vigadest. Pahaolu aga kosub, tekitab psühholoogidele järjekorrad, jõuab meediasse kirjeldustena peksust, sõimust ja ärapanemisest, ning kuhjub inimeste haavatud eneseväärikustundeks. Aga tundedki ju enam ei loe. Ka mitte selle noore õpetaja tunded, keda tige koolipoiss jalaga löönud, mille peale direktor ütleb talle: klaari ise oma probleemid! Väike koolipoiss oli aga eelmisel päeval haledalt suure venna käest peksa saanud.
Kasvatuse sisust
Vaimne suhteruum, milles leiame tegelikult oma õnne- või õnnetusetunde peamised allikad, pole vägisi kõrgemalt kehtestatud, vaid kollektiivne poolteadvustamatu looming. Nagu õieti kõiges, mida inimene teeb ja suudab, oli siingi alguses kasvatus. Milline kasvatus, selle leiame kultuurilistest tähendustest ja traditsiooni kihistustest.
Üks võimalik viise välja öelda, mis see kasvatus on, võiks olla: kasvatus on suhe ja suhete loomine. Täiskasvanu võtab vastse ilmale tulija käekõrvale ja teeb temaga läbi sissejuhatuse inimellu – laps kogeb oma väärtust ja suhet temaga kui esmast inimsuhet. Talle tähtsate inimeste kaasabil astub ta suhtesse kõigega, mida elu pakub: loodusega, ülejäänud inimestega, kultuuririkkusega, tule ja vee ja tuulega. Või siis kogeb elu vaese ja vaenulikuna, kui tema pole tähtis ja kui tema jaoks pole aega.
Neis kogemustes, kuidas maailm teda kõnetab, kujuneb inimlapse eelhäälestus: keda tohib usaldada? Kas pean kartma kurja? Kas pean end kaitsma? Mida tohin rääkida?
Kogedes ja õppides kootakse oma maailmasuhet ja ka üldisemat mentaalsust. Kuivõrd oleme oma Eestis omad ja kaitstud – peredes, kogukondades, töökollektiivides? Tundub, et päriselt mitte, kuigi töökoha kliimast, peresuhetest ja organisatsioonikultuurist räägitakse rohkem kui kunagi varem.
Kasvatuse mõiste tundub täna olevat hariduse ja PISA poolt alla neelatud; arvatavalt on kasvatusprobleemid ametkondlikule haridusdiskursusele liiga suur suutäis, et pigem võiks neist üldse mitte rääkida.
Ilmselt pole just palju ameteid, kus kaasinimest võib karistamatult kõnetada nii värvikas alakeha terminoloogias, nagu seda peavad kuulma õpetajad. Ja koolidesse on neid üha raskem leida.
Sel suvel Villevere mahajäetud koolis tehtud eksperiment, kus lapsed tegid ise oma unistuste kooli, jäi võimsamana kõigest kõlama inimsuhete tähendus.
Ilmselt on vaja midagi veel
Millist vaimset suhteruumi hakkavad looma meie noored, kui juba varakult antakse teada, kuidas eelnevad põlved omavahel toime ei tule?
Vastasseisud, ignoreerimine, ebaõigluse kogemine, kildkondlik kisklemine tunduvad olema liiga paljudele argipäev. Juhtimise poolelt on kuulda pigem hierarhiatest, autoritaarsusest ja hirmudest kui kaasavast demokraatiast.
Oleme mitme pahaolu näitajaga riikide võrdluses edetabelite tipus, kui võtta kõneks alkoholism, enesetapud, õnnetussurmad, narkomaania, palgalõhe või muu seesugune. Vahest kõige enam räägib meie ühiskondlikust solidaarsusest Gini indeks, mis väljendab rikkaimate ja vaeseimate sissetulekute erinevust. Ja see on Euroopa suurimaid.
Pahaolu vähendamine ja heaolu ringimõtestamine suhtekvaliteedi mõttes on saamas tähtsaks. Veel mitte ei tuvastata siin omaenese loomingut, omaenese pöördumiste tähendust maailma poole: kas olen küllalt aus, tasakaalukas, heasoovlik, arvestav; mitte nuhtluseks, vaid kingituseks oma kaaskodanikele.
Inimeste vool, kes siit ära läheb, ei tee seda üksi suurema palganumbri pärast, vaid tahetakse leida kinnitust enese väärtusele inimesena, mitte vaid tööturu ressursina. Suhteruumi kvaliteedi erinevust meie ja vanade kultuurimaade vahel kogetakse veel ka praegu kui kultuurišokki: «Ma polegi süüdi!”
Ühiskonna eetilisest foonist on tehtud mitmeid katseid kõnelda. Ilmselt on vaja midagi veel, et tekiks jõud ja sisemine soov austada elu, austada teist inimest, austada iseennast. See pole kampaaniate, vaid loomuliku enese ja teistega arupidamise tulemus.
Ilmselt on vaja rohkem nõu ja abi katkiste inimsuhete, kaitset võimuka ning allutava juhtimise, hirmude, üksilduse vallas. Ent veelgi enam suutmist aidata ise oma lähikonda ja iseend. Esmase sammuna vääriks valgustamist ja revideerimist see meie kultuuriline tähendusruum, kus kollektiivselt loome oma olemise vaimset keskkonda.
Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 3.–4. novembril Rakvere teatris toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot konverentsi kohta leiab Eesti Kultuuri Koja kodulehelt.