Rando Värnik: biomajandus Eestis – kas meil on sisuline arusaam?

Rando Värnik Foto: Elmo Riig / Sakala

Biomajandus muutub üha olulisemaks ja kujundab tulevikku, ent kas ka meie Eestis oleme valmis sellest kinni haarama, küsib Eesti Maaülikooli maamajandusökonoomika professor Rando Värnik.

Hinnanguliselt on Euroopa Liidus biomajanduse väärtus ligikaudu kaks triljonit eurot ja eri riikides loodetakse selle abil hõivata märkimisväärne hulk töökohti. Lugedes naaberriikide biomajanduse arengudokumente, tekkis küsimus, milline on Eesti seisukoht? Kuigi Eesti on Euroopa Liidu eesistujamaa, pole me biomajanduse teemat otseselt käsitlenud. Tõsi, mitmete institutsioonide ja organisatsioonide väljaütlemistes on selle olulisust siiski rõhutatud.

Mis on biomajandus? Tegemist on taastuvatel bioressurssidel põhineva tootmise ja nende kasutamisega (väärindamisega), eesmärgiga saavutada kõrgem lisandväärtus. Veel muudab teema oluliseks selle seotus kliimamuutustega.

Eestis on biomajanduse allikad nii meie põllu- ja metsamaa kui ka jõed, järved ning meri. Soomes on biomajanduse eesmärk kindlustada metsa- ja põllumaade püsiv majanduslikule kasvule suunatud biomasside väärindamine, paindlik planeerimine biomassi kasutamiseks ja tõhusate väärtusahelate loomine. Lisaks mõeldakse biomajanduse arengudokumentides ka innovaatilisele toidusüsteemile, mis peaks suurendama ahelas toidutoorme väärindamisest saadavat kasulikkust ning suunama läbi ringmajanduse kasutusse enam varusid. Võtmesõna on toidutootmise konkurentsivõime parandamine ja suurenev eksport.

Kuid miks peaks biomajandus meid kõnetama? Pikaajaliste prognooside puhul on toodud esile, et arvestades praegust tarbimise taset, majanduslikku heaolu ja maailma rahvastiku kasvu, võime tulevikus ohtu seada loodusressursside jätkusuutlikkuse ja keskkonnahoiu.

Ollakse arvamusel, et innovatsioon ja biotehnoloogiate arendamine on peamine lahendus jätkusuutlikus majandamises ja selle kiirendamisel. Seega, kui soovida biomajanduses läbimurret, tuleb enam kaasata arutellu teadlasi ning luua neile võimalused uute protsesside ja tehnoloogiate uurimiseks ja väljatöötamiseks.

Kui räägitakse biomajandusest, jõutakse enamjaolt ikka bioenergiani. Ometi võib harjumuspäraste põllumajandustoorme rakendamisvõimaluste – toidu, sööda, kiudainete, kütuste – kõrval biomajanduse mõistes näha ka muid võimalusi taastuvate ressursside kasutamiseks.

Arvatakse, et biomajandus on lihtsalt paradigma, mille tulemusel viiakse bioloogiliste varude kasutamisel tekkivat jäätmete hulka miinimumini ning ära viskamise asemel suunatakse neid sisenditena uute toodete tootmisse. Kindlasti on biomajanduse kontekstis oluline võtmesõna tasakaalustatus: eelkõige peame suutma varustada oma riigi rahvast kõige vajalikuga, sh näiteks kvaliteetse toiduga. Sarnaselt põllumajanduses ahela toimimiseks, peame varuma piisavalt maad, et saada vajalikul hulgal sööta loomakasvatuseks. Majandusloogika alusel liigub üldjuhul maa kui tootmisvahend tegevusvaldkonda, kus on kõrgem tootlikkus. Võib juhtuda, et leitaksegi uusi tootlikke võimalusi tänaste traditsiooniliste kõrval. Siinkohal on aga oluline, et nii toidu kui ka sööda sisseveol on tegemist olulise transpordist tuleneva negatiivse keskkonnamõjuga, mistõttu on esmatähtis oma riigi vajaduste rahuldamine.

On teada, et ettevõtjad soovivad puidurafineerimise kaudu suunata me metsaressurssi, et suurendada selle lisandväärtust. Samas on puidul ka mitmeid teisi kasutusotstarbeid. Kokkuvõttes, vaja on tasakaalustatud planeerimist, protsesse ja arendamist. Protsesside valguses on oluline ka ühiskonna kaasamine, et just arutluse käigus jõuda selgusele, milliseid valikuid langetada.

Euroopa Liidu biomajanduse strateegia tegevusplaanis on välja toodud, et algatada tuleb innovaatilisema, enam ressursiefektiivse ühiskonna konkurentsivõime loomist, toidu ohutust, jätkusuutlikku taastuvate ressursside kasutamist tööstuslikul eesmärgil ja keskkonnakaitset suurendavaid tegevusi. See tähendab konkreetsete, kokkulepitud ja koordineeritud tegevuste planeerimist ja nende elluviimist. Nii on ka OECD seisukohal, et biomajandus saab olema võtmetähtsusega Euroopa majanduses, mis tähendab tähelepanu suunamist taastuvate bioressursside tootmisele, kuivõrd saadav biomass on tööstuse peamine toore.

Seega võib erinevate organisatsioonide antud signaal, et biomajandus muutub oluliseks, saada tulevikku kujundavaks võtmeks. Siit tekibki küsimus, kas ka meie oleme Eestis valmis sellest kinni haarama? Kuidas kaasame protsessi eri partnereid ja millised eesmärgid me endale seame? Veelgi suurem küsimus on see, milline ministeerium(id) või institutsioon(id) algatab diskussooni ja kuidas kaasatakse sellesse teadlasi, ettevõtjaid ja ühiskonda? Kindlasti tuleb biomajanduse teemat selgitada lihtsamini ka avalikkusele. Seega, kas meil on olemas sisuline arusaam Eesti biomajanduse arendamiseks?