Vastuseks Mart Raudsaare artiklile «Hundid nailonnahas» (PM, 18.10).
Karin Bachmanni vastus Mart Raudsaarele: ajujaht sõnumitoojatele (7)
29. oktoober 2017, 22:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajujaht on jahipidamise viis, kus jahitavad ulukid aetakse ühele väiksemale alale kokku, et neid sealt küttida. Ülekantult tähendab see, et sõnumitoojad sildistatakse ja kategoriseeritakse teatava kuvandiga kitsasse gruppi, et neid sel viisil verbaalselt klobida ja moraalselt nõrgestada.
Artiklit lugedes jäi mulje, et autori hinge kraabib enim tõik, et loomade väärkohtlemine on end teemana ootamatult valimisvõitlusse välja rebinud ning sellest on saanud asi, mis võib valijate otsust ühele või teisele poole kõigutada. Loomade väärkohtlemist kui fakti taunib ka kirjutaja, kuid väärkohtlemisest avalikult rääkimine siiski ei sobi. Eriti ei sobi see, et «radikaalne survegrupp» on julgenud karusloomafarmide teemal kandidaatidele küsimusi esitada ja seejuures maininud, et küsitluste tulemusi on kavas hiljem kasutada. Verbaalsest kukepoksist võib esile tõsta kolm momenti, mis sõnumitoojate küttimist kõige paremini iseloomustavad:
1. Tean, et tehakse, aga osutada ei tohi. Artikkel on järjekordne näide, kuidas inimene nõustub, et loomade ekspluateerimine masstootmises ja tsirkustes pole õige, kuid need, kes selle päevavalgele toovad ja arutlema kutsuvad, on häbematud tegelased. Selline silmakirjalikkus on üks enesekaitsemehhanisme, et suuta seesuguse info ülekülluses vastu pidada, kuid antud juhul ei ole põhjus selles. Ootamatult tugevalt ühiskonnas vastu peegeldunud karusloomakasvanduste ja (mets)loomatsirkuste keelustamisest on näha, et pildilpüsimiseks on möödapääsmatu kujundada seisukoht. Seega tuleb asjad enda jaoks läbi mõelda ja mõtetega avalikkuse ette tulla. Selleks aga igaühel julgust pole ning sellest ka vastumeelsus küsitlustulemuste kasutamisplaani suhtes. Parem sogases vees triivida ja jälgida, mida teised teevad.
2. Vastasel on vist õigus – seega, rünnakule. Sõnumitooja pihta kivipildumise gaas on põhja surutud ja vajutatud lugejat käivitada võivaid punaseid nuppe. Sujuvalt visatakse ühte patta peksjad, terroristid, karjujaid, emakeele unustanud, tulistajad ja loomakaitsjad, justkui selle kriminaalse seltskonna täieõiguslikud liikmed, kel hingel osake kõigist neist tegudest. Kummastav, et meediaõppejõud lubab endale sellist lahmimist; irooniliselt päädib peks vagura kutsega argumenteeritud debatile. Kuid kui isegi küsitlus karusloomakasvanduse ja tsirkuse teemadel põhjustab sellist vihasööstu, siis milleni võiks viia vestlus päris vastasega, kel pärisvastused kohe käepärast? (Fakt: Eestis ei ole mitte keegi kunagi kellegi kasukat värviga pritsinud.)
3. Pahad on pahad ja head on head ning minu võimuses ei ole midagi muuta. Loomi on alati nii koheldud, sest teisiti ei saa; üksikisikust ei sõltu ju midagi; linnastumine võrdub harituse pidurdumisega; karusloomakasvanduse vastand on metsa suunas puuriuste avamine ja just seda loomakaitsjad ju taotlevadki. Sest loomakaitsjad on kõik rumalad emotsionaalsed tüdrukud, kes ei tea midagi loodusest ning kel pole ka kooliharidust. Aga samas on nad ka «radikaalne survegrupp», kes on võimeline kõigi maine pilbasteks lõhkuma – loogika ei ole selle kirjutise sündi kuidagimoodi takistanud.
Enamik loomaõiguslasi, keda see lugu ilmselt tavalisest rohkem ei puudutanud – paraku ollakse taolise sõnavägivallaga harjunud –, on vastupidiselt müüdile elanud/elamas maal ja näinud pealt ning ka osalenud sea-, lamba või kanatapus, töötanud suurloomafarmis ja mõned ka karusloomafarmis. Samamoodi on enamik neist söönud liha, maksakastet ja kandnud nahast jalanõusid. Just nende kogemuste tõttu on nad loomade kohtlemise ümber mõtestanud, eetilises kategoorias mõtlema asunud. Ja erinevalt paljudest ei karda nad seisukohta välja öelda ning kindlasti ei kammitse neid müüt sellest, et üksisiku tegevus ei muuda midagi. Praeguseks on need üksikisikud koondunud kodanikuliikumiseks, mis on võimeline mõtlema ärgitama ja millest on võimatu mööda vaadata. Tõestuseks ongi sellised sõnalised rünnakud, mis annavad tunnistust peataolekust.
Jääme lootma, et kohtume kunagi sealpool lauda, kus tööstuslikku loomapiinamist ei püüta enam normaliseerida, tsirkusi ei võrrelda koerte mänguväljakuga ja väärkohtlemisele osutajaid ei sildistata terroristideks.
Karin Bachmann