/nginx/o/2017/10/29/7263855t1hc743.jpg)
Ameerika presidendi Donald Trumpi administratsiooni leebe suhtumine seksuaalvähemuste ja Kremli kriitikute tagakiusamisse Venemaal ei kaalu kaugeltki üles Ühendriikide enda huvisid, kirjutavad mõttekoja New America president ja tegevjuht Anna-Marie Slaughter ning Wilsoni keskuse Kennani instituudi teadur ja 2017. aasta Foreign Policy Interrupted-stipendiaat Nina Jankowicz.
Veidi enne ametisse astumist esitas Ameerika Ühendriikide president Donald Trump Twitteris oma arusaama, millised peaksid välja nägema Ühendriikide tulevased suhted Venemaaga.
«Head suhted Venemaaga on hea asi, mitte halb,» kuulutas Trump ühes säutsus. «Kui mina olen president,» andis ta teada teises, siis Venemaa ja Ameerika «võib-olla teevad koostööd, et lahendada mõned paljudest suurtest ja pakilistest probleemidest ja teemadest MAAILMAS!»
Loomulikult ei ole kuidagi vale, et Trump soovib parandada suhteid Venemaaga. (Kõik viimased Ameerika presidendid on seda aina püüdnud.) Aga ta peab aduma, et selle eesmärgi saavutamise nimel ei tasu kindlasti pöörata jäägitult selga Venemaa demokraatiameelsetele aktivistidele.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/29/7263707t1hd7ff.jpg)
Venemaa president Vladimir Putin on sisuliselt likvideerinud rahva teisitimõtlemise. 2012. aastal, peagi pärast seda, kui Putinist sai taas president, võttis riigiduuma vastu nõndanimetatud välisagentide seaduse, mis keskendus nende organisatsioonide vaigistamisele, mis saavad raha välismaalt ja tegelevad millegagi, mida saab nimetada «poliitiliseks tegevuseks».
Sellest alates on Venemaa valitsus ühepoolselt tembeldanud 88 organisatsiooni «välisagendiks», kasutades niisiis mõistet, mis kõlab peaaegu nagu «spioon». Sellesse nimekirja kuuluvad igati auväärne valimiste jälgimise grupp, inimõiguste aktivistid, küsitluste korraldajad ja isegi mõningad teadusuuringute grupid.
Nende organisatsioonide tegevusväljad on erinevad, aga valitsuse sõnum neile ja teistele on üheselt mõistetav: kui olete Kremli suhtes kriitiline, siis teid vaigistatakse.
Venemaa valitsus on astunud viimasel viiel aastal teisigi samme lahkarvamuste lämmatamiseks, muu hulgas näiteks tembeldades «soovimatuks» mitut rahvusvahelist organisatsiooni, mis on toetatud demokraatlikke aktiviste, ja karistanud nendega seotud Venemaa kodanikke.
Samuti on laiendatud julgeolekuagentuuride õigust jälgida kodanike tegevust internetis ning piirata nende sõnavabadust, tugevdatud LGBTQ+ isikute diskrimineerimist ja taga kiusatud usurühmitusi. Kremli kriitikuid on vahi alla võetud ja isegi mõrvatud.
Niisugused asjad ilmsesti Trumpi ei häiri. Isegi kui märtsis peeti rohkem kui sajas Venemaa linnas kinni tuhandeid korruptsiooni vastu protestijaid, tegi Trumpi administratsioon kõigest lahjakese avalduse.
/nginx/o/2017/10/29/7263709t1h43c3.jpg)
Kuu aega hiljem Moskvat külastades jätkas riigisekretär Rex Tillerson seda liini, loobudes Ühendriikide Kongressi õhutusest hoolimata riigidepartemangu tavast kohtuda avalikult kodanikuühiskonna aktivistidega.
Tundub, et Trump ja Tillerson on täielikult valmis eirama Kremli surveavaldusi oponentide suhtes – rääkimata juba sekkumisest Ameerika enda demokraatlikesse valimistesse, mille kohta ilmub uusi tõendeid peaaegu iga päev –, kui see ainult võimaldab vältida ebamugavaid kõnelusi Putiniga.
Nad usuvad nähtavasti, et selline käitumine on andnud tulemusigi, mis näiteks väljenduvad Süüria hapras relvarahus, milleni Ameerika ja Venemaa eestvedamisel juulis jõuti. Ent Venemaa sõlmis selle leppe lähtuvalt enda huvidest, mitte Trumpi administratsiooni lipitseva suhtumise tõttu. Õigupoolest on Trumpi administratsiooni põikpäine tahtmine Vene karu mitte ärritada hakanud õõnestama Ameerika enda huve.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/29/7263721t1h8530.jpg)
Milliseid lühiajalisi «võite» ka Trump ei saavutaks Venemaa ees molutamisega, ei kaalu need kaugeltki üles Ameerika pikaajalist huvi kõigi inimeste elu, vabaduse ja võrdsuse ning nende võime vastu ennast ise valitseda.
See ei tähenda, et Ameerika ei peaks mingil juhul tegema koostööd valitsustega, mis lähtuvad teistsugustest põhimõtetest. Aga me peame olema klaarselged selles osas, mida me ei ole nõus sallima – alates poliitilise teisitimõtlemise mahasurumisest.
Ameerika aluspõhimõtete juures püsimine ei ole mitte ainult õige ja vajalik, vaid see on ka nutikas strateegia. Putini võim võib paista kõigutamatu, aga tegelikult hoiavad seda üleval propaganda ja hirm.
Kui Ameerika reedab omaenda väärtused ainult selleks, et mitte astuda Venemaa vastu, tugevdab see märgatavalt Putini võimu. Ning arusaam, et Ühendriigid on kindla lõa otsas, annab Putinile piisavalt jõudu edaspidigi opositsiooni vaigistada.
Järgmise aasta presidendivalimiste eel ei kõhkle Putin kahtlemata ära kasutamast vähimatki eelist, mida uisapäisa tegutsevad välisriikide juhid pakuvad talle. Ta on juba jõudnud hoolitseda selle eest, et opositsioonijuht Aleksei Navalnõi mõistetaks süüdi kelmuses, mis võimaldab keelata tema osalemise valimistel.
Kuid Navalnõi, kes on aastaid suutnud Kremli survele vastu panna, ei anna nii hõlpsalt alla, nagu ei anna ka teised opositsioonilised aktivistid. Alles äsja võitis Moskva linnajagude volikogude valimistel saadikukoha üle kahesaja Putini vastase. Korruptsioonivastased meeleavaldused on kestnud kogu aasta jooksul. Navalnõi avaldas päris äsja uue paljastuse Putini salajase suvila kohta Soome piiri lähedal.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/29/7263727t1he46e.jpg)
Ei ole muidugi kahtlust, et Putin võidab valimised vaevata ja saab neljandat korda riigipeaks. Kuid ta ei juhi Venemaad igavesti. Samal ajal väärib Venemaa rahvas osalemist demokraatlikel valimistel. Ent Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon ei ole ühtegi tema võimu ajal peetud valimist hinnanud vabaks ega õiglaseks. Toetades avalikult valimiste jälgijaid ja aktiviste, kes üritavad kindlustada demokraatlike põhimõtete järgimist, innustaks Trumpi administratsioon Venemaa opositsiooni ja soodustaks Venemaa tuleviku teistsuguse versiooni levikut.
Lühiajalises plaanis võib pisut silmakirjalikkust tunduda väikse hinnana kiire võidu eest. Aga nii Ühendriikide välispoliitika kui ka Ameerika rahvuslik narratiiv on pikaajalised projektid. Ning pikema aja peale on Washingtonile tunduvalt kasulikum suhelda demokraatliku Venemaaga, kus kaitstakse inimõigusi ja sallitakse poliitilisi lahkarvamusi.
Venemaa 2018. aasta valimised annavad Trumpile suurepärase võimaluse taotleda niisugust tulemust ja näidata, et Ameerika ei kauple oma väärtustega. Ameerika ei pea langema Putini tasemele ja sekkuma varjatult Venemaa valimistesse. Küll peaks ta avalikult seisma demokraatia ja inimõiguste eest – ja seisma nende eest kõrvuti inimestega, kes ihkavad üles ehitada vaba ühiskonda. Maailm peab teadma, et Ühendriigid ei ole oma hinge kaotanud.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Copyright: Project Syndicate, 2017
/nginx/o/2017/10/29/7263841t1h335e.png)
/nginx/o/2017/10/29/7263843t1h3598.png)