Edward Lucas: «Stalini surm» ja miks ma ei taha seda näha

Stalin Foto: SCANPIX

Armando Iannucci uus film «Stalini surm» võib Nõukogude Liidu endise diktaatori siseringi naljanumbrina kujutades süvendada niigi levinud väärarusaamu punaimpeeriumi tõelise olemuse kohta, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Minu perekond ootab põnevusega võimalust näha Armando Iannucci uut filmi «The Death of Stalin» («Stalini surm»), aga mina suhtun sellesse vastumeelselt. Selles pole midagi isiklikku: režissöör on õigustatult pälvinud tunnustust nii Briti kui ka Ameerika poliitikataevas toimuva jämedakoelise kujutamise eest seriaalides «The Thick of It» ja «Veep» («Asepresident»).

Enamgi veel, usun satiirikute õigusesse võtta sihikule mida ja keda iganes islamist Stalinini. Huumor vabastab meeled, aitab ära hoida mõttelaiskust ja tõrjuda eemale hirmu. See esitab väljakutse moodsate diktaatorite türanniale ja hajutab aukartust nende surnud eelkäijate vastu.

Tuleb lisada, et igasugune satiir paraku ei tööta.  

Selleks, et häid satiirikuid saadaks edu, peab loomingulistel inimestel olema vabadus ebaõnnestuda ja luua materjali, mis osutub mittenaljakaks, maitsetuks või varjamatult solvavaks. Meil publikuna on õigus seda mitte vaadata või kurta.

Seega ei ole ma kuidagi vastu ideele, et ülespuhutuse, jõhkruse, silmakirjalikkuse ja Stalini lähikonna teiste tunnuste ilukirjanduslik kujutamine on õigustatud. Võiks isegi öelda, et sellega on tõsiselt hiljaks jäädud. Kui režiimi kannatusi kaua talunud alamad suutsid koguda piisavalt julgust ja leidlikkust, et pilgata teda Nõukogude-aegsetes «anekdootides», siis miks ei võiks mõni lääne režissöör sellega kätt proovida?

Aga draama ja paroodia mõju on suurim, kui nad kajastavad sündmusi võimalikult täpselt. Elava kujutlusvõime viljad on veenvad, kui nad toetuvad tegeliku elu hüppelauale. «Yes, minister» («Jah, härra minister») oli edukas, sest paljugi sellest võinuks ka tegelikult juhtuda. Sama on võimalik öelda seriaali «The West Wing» («Presidendi meeskond») kohta. Poola komöödiasari «Ucho Prezesa» («The Chairman's Ear», YouTube'is ingliskeelsete subtiitritega) on suurepärane, sest on suutnud oma riigi võimupartei ladviku lämbet ja introvertset maailma nii pilgata kui ka kokku võtta.  

Härra Iannucci film seevastu on täis pikitud ärritavaid ja välditavaid ajaloolisi faktivigu, millest kõige silmatorkavamatele on tähelepanu juhtinud ajaloolane Richard Overy:

- Vjatšeslav Molotov ei olnud Stalini surma ajal välisminister; ta vallandati 1949. aastal.

- Georgi Žukov oli marssal, mitte feldmarssal, ning Stalin saatis ta sõjaaegsetest saavutustest hoolimata kadedushoo ajel provintsidesse eksiili.

- Salapolitsei ülem Lavrenti Beria vahistati paar kuud pärast diktaatori surma, mitte kohe pärast seda.

Mittespetsialistidest publiku jaoks võib see tunduda juuksekarva lõhki ajamine. Minu tõsisem mure on aga see, et Stalini siseringi naljanumbrina kujutades süvendab film niigi levinud väärarusaamu Nõukogude Liidu tõelise olemuse kohta.

Nende seas on püsiv usk süsteemi loomupärasesse altruismi ja kangelaslikkusesse: võrdsuse ja inimväärikuse ideedele ehitatud riiki, mida saadab fašismi üle saavutatud võidu aupaiste. Tegelikult on masse mõrvanud Nõukogude ja natsirežiimide ainus erinevus selles, et üks neist sai lahinguväljal lüüa. Sakslased heitsid pärast 1945. aastat kõrvale oma illusioonid Adolf Hitleri ja natsismi suhtes.

Venelased ei teinud sama, kui nende impeerium aastatel 1989-1991 kokku varises. Hitleri tegevus juutide ja teiste tagakiusamisel on õigusega üks inimajaloo kõige paremini kirja pandud sündmusi. Tema palju verisem ja kauem püsinud Nõukogude teisik on Venemaal ja välismaal endiselt mähitud müütide ja propaganda sisse.

Selle topeltstandardi parim näide on ehk see, et on väga raske ette kujutada analoogilist populaarset satiirisarja elust haisvas Berliini punkris, kus Adolf Hitler ja tema semud veetsid 1945. aasta aprillis oma viimased päevad. See ajalooline episood toodi filmis «Der Untergang» («Allakäik») hästi vaatajate ette, aga asi oli naljast kaugel. Kui härra Iannucci laseb oma koomikutalendi käiku ka Hitleri enesetapu kujutamisel, vaatan ma rõõmuga ka tema naljakat filmi Stalinist.

---

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.