Euroopa Liidu lipp

FOTO: Reuters / Scanpix

On tugevate juhtide nagu Angela Merkeli, Emmanuel Macroni ja Donald Tuski otsustada, millises suunas Euroopa liigub, kus juures ärimehe vaistu ja kõrvaltvaataja pilguga Prantsuse presidendil on selge potentsiaal saada kahekiiruselise Euroopa arhitektiks, kirjutab Suurbritanniast pärit Estonian Business Schooli külalisõppejõud John Playle.

Viimase aasta jooksul on minult nõrkemiseni küsitud, miks me, britid, ei taha jääda Euroopa Liitu. Miks meile ei meeldi ühendusesisene inimeste ja kaupade vaba liikumine? Vastus on tegelikult lihtne.

Nimelt ei soovi britid kuuluda Euroopa Ühendriikidesse, mille poole soovib liitu tüürida praegune Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker. Ühendusse, millel lisaks ühisele vääringule oleks ka ühine rahanduspoliitika. Meiega sarnase dilemma ees saavad lähiaastail olema ilmselt paljud teised bloki liikmesriigid.

Euroala arhitekti professor Otmar Issingu algse plaani järgi pidi valuutatsoon lisaks ühisele vääringule tähendama ühist eelarvepoliitikat. Nüüd on mehest endast saanud aga rahaliidu suurim kriitik. Täpselt aasta tagasi hoiatas saksa professor, et kaardimaja, mida nimetatakse Euroopa Keskpangaks, ähvardab vältimatu kollaps. Miks?

Sest Euroopa Liidu suuremat ühtsust soovinud poliitikud, mõistes, et ei suuda ühist fiskaalpoliitikat läbi suruda, otsustasid alustada ühisest valuutast. Nad said aru, et eelarvepoliitika loovutamine Euroopa Keskpanga hoolde tähendaks ka sisuliselt iseseisvusest loobumist ja seda mõistagi keegi ei tahtnud. Eurotsooni probleemid said alguse just sealt ehk selle loomise hetkest alates. Praegu tegeleme vaid poolega rehkendusest ja suurt pilti arvestades ei saa see mingil juhul olla edukas.

Taasiseseisvudes liitis Eesti oma krooni Saksa margaga. Väikse riigina oli see mõistlik samm, sest oma valuuta hinna kõikumise oht oli suur. Eesti valitsus sai krooni osta ja müüa, et säilitada selle tasakaal margaga. Eurotsooniga liitununa ei pea seda enam tegema, sest valuutapoliitikat juhitakse Euroopast. Kuna siinne kaubandus on tihedalt seotud Euroopa Liidu liikmesriikidega, võitis Eesti rohkem, kui kaotas.

Junckeri plaanide järgi järgmine samm oleks ära anda ka eelarve-, sealhulgas maksupoliitika. Praegu julgustab Eesti riik ettevõtlusega tegelemist läbi mõistliku maksupoliitika. Lähenemine, et maksustatud ei ole kasum, vaid väljamakstavad dividendid, on suurepärane. See julgustab noori alustama ettevõtlusega ja soodustab selgelt majandusarengut, sest kasv tuleb väikeste, mitte suurte ettevõtete pealt. Euroopa Ühendriikides ei oleks sellised erisused aga võimalikud, sest maksupoliitika kirjutab ette Euroopa.

Nüüd peab Euroopa otsustama, kas ühendriigid on suund, kuhu tahetakse minna. Olen üsna kindel, et uued liikmed nagu Ungari ja Poola seda ei soovi. Samuti Itaalia või Hispaania. Vesteldes oma tudengitega Estonian Business Schoolis, ei usu ma, et ka siin see idee erilist poolehoidu leiaks. Mis siis juhtub?

Kahekiiruseline Euroopa

Pean üsna tõenäoliseks, et Euroopa Liit jaguneb kaheks – kiiremaks ja aeglasemaks Euroopaks. Esimese moodustavad ühtse valuuta- ja eelarvepoliitikaga Euroopa Ühendriigid, mille tuumikus domineerivad Saksamaa ja Prantsusmaa. Lisaks soovivad sellesse kuuluda väiksemad riigid nagu Eesti, Läti või Portugal, kelle jaoks säärasest liidust saadavad hüved kaaluvad üles fiskaalsõltumatuse äraandmise.

Teine sarnaneb rohkem majandusühingule, millisena tundsime Euroopa Liitu enne euro tutvustamist, ja mis oli ka väga edukas. Ilmselt ei juhtu midagi enne, kui Brexit jõuab lõpule, ja selgub, millise kokkuleppega britid lahkuvad.

Euroopa Liidu ühendriikidemeelsed läbirääkijad ei soovi Suurbritanniale head diili, sest tahavad panna nad kannatama. Samuti võib heade lahkumistingimuste korral tekkida olukord, kus näiteks Ungari või Poola ütlevad, et nad tahavad ka selliseid tingimusi.

On tõsiasi, et Euroopa Liit ei saa nii-öelda rasket Brexitit endale lubada, kuna kahju oleks väga suur. Ilmselt otsustatakse suhteliselt viimasel minutil, et Ühendkuningriik pääseb vabale turule, tollitariife ei rakendata ja maksta tuleb mingisugune kompensatsioon, kuid see kaalub saadava kasu eeskätt ühisturu näol kindlasti üles. Pärast seda võib tulla samm Euroopa Liidu päästmiseks, mis võib viia jagunemiseni kaheks.

Tugevate juhtide otsustada

Sisemiste vaidluste keerises jääb Euroopa aga maailmast pidevalt maha. Üheks oluliseks põhjuseks on üha kasvav eurobürokraatia, mille suhtes britid aastaid rahulolematust väljendasid, kuid mille osas neid ei kuulatud. Oleks seda tehtud, ei peaks me ehk Brexitist praegu üldse rääkima.

Usun, et lahkumise järel dereguleerib Suurbritannia end oluliselt ja hakkab majanduslikult kiiremini arenema kui Euroopa Liit. Nii peaks ka ühendusel olema võrdlemisi selge, et rohkem bürokraatiat ei too sidusamat ega paremat Euroopat.

Paremäärmuslaste esiletõus valimistel Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis, aga ka rahvahääletus Kataloonias on andnud selgelt mõista, et suur osa eurooplasi ei taha suurt, vaid kohalikku kontrolli. Esimest korda pärast Teist maailmasõda on Saksa parlamendis äärmuslikud parempoolsed, kes olemata võimul, saavad põhjustada palju probleeme.

Nüüd on tugevate juhtide nagu Angela Merkeli, Emmanuel Macroni ja Donald Tuski otsustada, millises suunas Euroopa liigub, kus juures ärimehe vaistu ja kõrvaltvaataja pilguga Prantsuse presidendil on selge potentsiaal saada kahekiiruselise Euroopa arhitektiks.

Ühendatud valuuta- ja fiskaalpoliitikaga liit peab sündima loomulikult. Euroopa Liidu tihe koostöö majanduskoostöö viiks mõne aastakümne jooksul niikuinii ühtlustumiseni. Kui intressid ja maksupoliitika on kokkulepete tõttu sarnased, on see väga lihtne. Praegu on see orgaaniline areng poliitiliste otsustega rikutud ja lahknemine tõenäoliselt vältimatu.


Ligi 50-aastase karjääri jooksul mitme suurettevõtte juhatusse kuulunud John Playle on Estonian Business Schooli majandusteooria ja rahanduse õppetooli külalisõppejõud, Suurbritannias asuva Oxford Brookesi ülikooli raamatupidamisõppekava peamoderaator ja rahvusvahelise raamatupidajate ühingu ACCA koolitaja.