Möödunud nädala laupäeval levis mitmel pool maailma meedias uudis, et Hispaania valitsus on laiali saatnud Kataloonia autonoomse regiooni valitsuse. Uudis oli ekslik, sest Hispaania valitsusel sellist õigust pole – see on vaid senatil. Reedeni oli ebaselge, kuidas senat käitub, kuid nüüd on selge, et senat andis valitsusele vastavalt Hispaania põhiseaduse 155. artiklile õiguse Kataloonia valitsus laiali saata ning regiooni parlamendi võimu piirata.
Hispaanias on põhiseaduse 155. artiklit võrreldud tuumapommiga: kõik teadsid, et see on olemas, kuid keegi ei arvanud, et seda kunagi kasutatakse. Selle rakendamine kätkeb Madridis asuva keskvalitsuse jaoks hulga probleeme. Kui Kataloonia valitsus saadetakse laiali, siis peab Hispaania valitsus ametisse nimetama uued ministrid. Kohe tekib küsimus: kust need võtta? Kataloonia poliitikutele tähendaks selles osalemine poliitilist enesetappu. Üks võimalus oleks need ju kohale saata Madridist. Problemaatiline on seegi, kuidas käituda Kataloonia ametkonnaga, kellest suur osa on Madridi poolt vaadates ebalojaalne ja toetab «separatistlikku projekti». Kas nad vallandada või on kuidagi võimalik panna neid oma seisukohti muutma?
Kataloonia parlamenti, mis peale Hispaania senati otsust kuulutas välja iseseisvuse, ei ole võimalik keskvõimudel laiali saata. See tähendab, et uuel, Madridi määrataval valitsuskabinetil tuleb erakorraliste valimisteni tegutseda edasi senise parlamendikoosseisuga, mistõttu pole neil võimalust teha mingeid poliitilisi otsuseid.
Lisaks on mitu Kataloonia valitsuse liiget, näiteks viitsepresident Oriol Junqueras ja välissuhete eest vastutav Raul Romeva, juba teatanud, et neil pole kavatsustki Madridi korralduste peale rahulikult kodudesse laiali minna, kuna nende demokraatlik mandaat pärineb Kataloonia rahvalt. Kui Kataloonia kõrged riigiametnikud keelduvad Madridile allumast, siis tuleb nad arreteerida. Kuid kui tõtata telekaamerate ees demokraatlikult valitud institutsioone ja sõnakuulmatuid riigiametnikke kumminuiade ja pisargaasiga laiali ajama, siis vaevalt et Hispaania keskvalitsus sellega südameid võidab. Seni on Madridi jõuvõtted vaid kasvatanud toetust Kataloonia iseseisvusele ja trotsi katalaanides.
Hispaanias on kujunenud keeruline olukord. Kuni Kataloonia iseseisvust ei tunnista Madrid, ei tee seda ka keegi teine. Väikese rahva püüdeid võib mõista, eriti arvestades rõhumist, mis neile minevikus on osaks saanud, ent puhtpragmaatiliselt tähendaks Hispaaniast eraldumine sellele arenenud regioonile suurt majanduslikku kahju ja elatustaseme langust. Seepärast oleks praeguses olukorras parem, kui Barcelona ja Madrid heidaksid kõrvale ülekeenud emotsioonid ja keskenduksid lepituse ja kompromisside otsingule.