Marian Võsumets

FOTO: Susan Õuemets

Esmaspäevaks peaks rahvusringhäälingu töökorralduses saabuma selgus. Nii kinnitas mulle telefonis juhatuse esimees Erik Roose, kui ootasime teda neljapäeval kaameraoperaatoriga uudistemaja fuajees.

Endiste ja praeguste ERRi töötajate avaldused majas valitseva segaduse kohta nõuavad varem või hiljem ka praeguste juhtide kommentaari. Läbipaistva ja vastutustundliku meediamaja puhul eeldaks seda loomulikult pigem varem.

Kuivõrd uudistejuht Anvar Samost on Postimehe stuudiokutsetest keeldunud juba kolmel korral, väites, et tal pole mõnel päeval isegi viit planeerimata minutit, palusime kommentaari Rooselt. Juhatuse esimehe assistendi sõnul kestavad temagi koosolekud pausideta kuni tööpäeva lõpuni. Mõistlik olnuks ära minna.

Tabades viimaks Roose telefonitsi, kinnitas ta assistendi sõnu ning teatas, et on valmis kommenteerima esmaspäeval. Kahte minutit fuajeesse tulemiseks tal ei olnud. Olenemata sellest, et pakkusin võimalust informeerida avalikkust ka tõsiasjast, et arutelud alles käivad – info seegi, võtaks pingeid maha. «Esmaspäeval annan teile kommentaari, siis on asi selgem, võite tsiteerida,» olid Roose sõnad mulle telefonis.

Küsimuse peale, mis kell ja kus esmaspäeval intervjuu toimub, palus Roose leppida see kokku tema assistendiga. Leppisimegi assistendiga kokku, et ootame teda – soovitavalt koos uudistejuhiga – Postimehe stuudiosse esmaspäeval kell 10.00, ja lahkusime uudistemajast.

Absoluutsest tõest lahutab meid praegu tõsiasi, et see pole salvestatud. Sõna sõna vastu.

Toimetusse jõudes valmis lakooniline uudis pealkirjaga «Roose: selgus saabub esmaspäevaks», koos infoga, et selgusest saab ülevaate Postimehe stuudio vahendusel. Kui sellele poleks järgnenud Roose kirja ERRi siselisti ja kõnesid Postimehe juhtidele, oleks asi võinud laheneda kenasti. Tekib küsimus, millest selline pahameel?

Siselisti kirjas nimetab Roose Postimehe veebiuudist ajakirjaniku fantaasiaks, mida palub ignoreerida. Samuti polevat ta lubanud minna Postimehe stuudiosse. Viimase leppisime ju kokku assistendiga. Seda enam, et nii Roose kui Samost on varem meie stuudios andnud väga meeldivad intervjuud, jääb selgusetuks, miks sai sellest hetkega nii põlatud paik?

Postimehe retk rahvusringhäälingu uudistemajja ei olnud mingilgi moel kõmulise eesmärgiga, mis sai öeldud vaat et esimese asjana pärast «teret». Seda enam mõjub kummastavalt väide ajakirjaniku fantaasiast, mis on juba täiesti isiklik avaldus. Kui on miski, mis mind selle ameti juures hoiab, siis on see põlgus ebaõigluse ja ülekohtu vastu. Viimase ilminguid Kreutzwaldi tänaval peegeldab ka 12 «Aktuaalse kaamera» töötaja kiri ringhäälingunõukogule, mida arutatakse alles detsembris.

Kui olukord ERRis on juba ammu siseringist väljas, ei saa seda sinna tagasi sundida. Mul on kahju, et palve lühikommentaariks muutus isiklikuks. Kuid veel kahetsusväärsem oleks see adressaadi suuruse hirmus maha vaikida.