Arusaadavalt võib Hiina rahvaarvu suurust – praegu ligi 1,4 miljardit ehk umbes viiendik maailma elanikkonnast – pidada Hiina poliitika otsustavaks teguriks. Arvud on raskesti hoomatavad ja teevad selle riigi igas mõttes unikaalseks, kuid ka võõraks ja isegi hirmutavaks.
Miljardilisest rahvastikust vähem oluline pole hiidriigi geograafiline asend, selle eraldatus lääne tsivilisatsioonist mäestike, kõrbete ja Siberiga. See on loonud arusaama Hiinast kui keskriigist – universumi keskusest, väärtuste hoidjast ja moraali kandjast.
Keskriigi idees on oluline roll tugeval keskvalitsejal, kes hiiglaslikku territooriumi ja selle elanikkonda haldab. Just Hiina asendit võib pidada põhjuseks, miks seal on alati ihaletud riigiaparaati ja miks selleni jõuti võrreldes Euroopaga märksa varem.
Hiina keisririigis lähtuti põhimõttest, mille järgi valis taevas välja valitseja, kelle mandaat kehtis tavaliselt järjekordse ülestõusuni, mis tõi võimule uue dünastia uue valitsejaga. Nii käis see aastatuhandeid.
Valitsushierarhia, mille tipus asub selge ja tugeva positsiooniga valitseja, on jäänud püsima ka 1949. aastal välja kuulutatud Hiina Rahvavabariigis. Tõsi, enam ei pea valitseja saama mandaati taevalt, mille asemel on nüüd kommunistlik partei.
«Minu vaba tahe on liituda Hiina Kommunistliku Parteiga, kaitsta partei programmi, järgida partei põhikirja korraldusi, täita partei liikmekohustusi, viia ellu partei otsuseid, järgida rangelt partei distsipliini, kaitsta partei saladusi, olla parteile lojaalne, töötada kõvasti, võidelda kogu oma elu kommunismi eest, olla valmis igal ajal ohverdama kõik partei ja rahva nimel ning mitte kunagi parteid reetma.»
Sellise vande on andnud ligi 90 miljoni (!) praeguse parteiliikme seas ka Hiina liider Xi Jinping (64). Punalipu all antud vandest on Xi pedantselt kinni pidanud, kinnitades, et absoluutse tõe kehastuse – partei – võim on piiramatu. Partei on ka alati valvel, mida näitab rohkem kui miljoni parteiametniku süüdimõistmine Xi viieaastase ametiaja jooksul.
Sel nädalal lõppenud Hiina poliitmaailma tippsündmus – iga viie aasta tagant toimuv kompartei kongress – on peensusteni paika pandud poliitetendus, kus delegaadid keeravad isegi lehte ühel ajal, rääkimata poliitiliste otsuste tegemisest.
Lisaks sellele, et Xi sai kongressilt oodatult heakskiidu parteijuhina jätkamiseks, lisati riigi põhiseadusse Xi «mõtted» ehk sisuliselt tema ideoloogiline teekaart. Puna-Hiina rajaja Mao Zedongi ja tema surma järel riigi etteotsa tõusnud pragmaatilise reformisti Deng Xiaopingi järel sa Xist kolmas riigijuht, kes kirjutati sel moel põhiseadusesse.
Lihtsustatult võib Xi nägemust kirjeldada marksismi aseainena. Selleks on Xi kasutanud uuskonfutsionalistlikku retoorikat ja pehme Hiina kuvandit. Viimane väljendub Hiina järjest kasvavas soovis hiinlaste huvid maailmas veelgi rohkem maksma panna ja olla tunnustatud võrdsena võrdsete seas.
Kuid marksismist lahti ütlemine ei tähenda, et Hiina kompartei loobuks oma võimust. Vastupidi, see peab aitama partei võimu ühiskonna üle tugevdada, legitimiseerida ja kindlustada.
Lõppenud kongressi järel rääkis osa eksperte Xi ajastust, tema igavikulisest pärandist ja sellest, et ta ei pruugi võimu viie aasta pärast loovutada. Ei saa küll välistada, et nii lähebki, kuid arvestada tuleb, et Hiina praegune poliitiline süsteem seab selleks selged takistused.
Selle järgi saab Xi juhina olla esimene võrdsete seas range käsuliiniga parteis, ranges süsteemis, mis on ta aga sama hästi kui vangi võtnud. Ja nagu paljud valitsejad enne teda, pole ka Xi igavene ega asendamatu.