Just elutahe ja rõõm on need, mis käivitavad meis suurepärase keskkonna, et elada täisväärtuslikult, armastada ja andestada nii endale kui ka kõigele ümbritsevale ning olla õnnelik, kirjutab Eesti Kultuuri Koja eestseisuse liige Pille Lill.
Pille Lill: kas sa kuuled või kuulad puude kohinat? (1)
27. oktoober 2017, 17:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased kuud valmistan ette Eesti Kultuuri Koja konverentsi «Kultuur ja keskkond». Sellega seoses liiguvad minu mõtted pidevalt teemadel, mida olen oma senises elus kogenud ja arendanud.
Võime nimetada keskkonnaks kõike, mis meid ümbritseb. Meeldivas õhustikus tunneme end hästi. Inimestega rahumeelne suhtlemine, jalutamine hommikukastes, metsavaikuse või merekohina kuulamine ja paljud teised lihtsad tegevused annavad meile teotahet ja värskust päevadesse.
Kuid mitte just alati ei ümbritse meid puudekohin ja tabame end sageli hoopis teistsuguste tundmuste küüsist. Kas oleme mõelnud sellele, et miks ei ole keskkonnas kõik nii, nagu soovime oma mõtetes?
Alustades vaatlust enda sisemise keskkonna analüüsist, usub enamik meist, et kogu meie sisemaailm sõltub meie endi mõtetest. Loome oma mõttemaailma ja selles toimuva ainult ise. Meid küll saavad mõjutada välised tingimused, kuid järeldused võtame vastu ise ja laseme nagu läbi filtri kõik selle, mis ei meeldi ja omastame meeldiva.
Inimesele on antud erakordne võime luua oma mõtetega kõike, mida soovib. Mõistes oma loomingu väärtust ja tähtsust, saame muidugi aru, et selleks, et elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu, on vaja luua endi sisemaailma selline kliima, mis hoiab meid nii-öelda soojana.
Mis on soojuse algmaterjaliks? Loomulikult armastus, puhtus, harmoonia, tasakaal ning veel paljud positiivsed omadused, mis äratavad meis elurõõmu. Just elutahe ja rõõm on need, mis käivitavad meis suurepärase keskkonna, et elada täisväärtuslikult, armastada ja andestada nii endale kui ka kõigele ümbritsevale ning olla õnnelik.
Ei ole vaja ilmselt pikemat analüüsi, et kõik see, mis toimub meie sisemaailmas, kiirgub meist välja ja me loome enda ümbritsevat keskkonda lähtuvalt oma sisekliimast.
Miks siis toimub meie ümber ometi meeletu tormamine – kas inimesed ei suuda peatuda ja luua vaid ilu ja harmooniat? Miks räägime nii vähe armastusest ja laseme kurjusel ja negatiivsusel tegutseda? Miks ei ole meil julgust minna ja olla abiks, kus näeme vägivalda? Miks ei astu me välja sõdade peatamiseks, kus hukkuvad tuhanded süütud inimesed? Kas ei ole haletsusväärselt kummaline, et kusagil haiglas päästab kirurg ennastsalgavalt vaid üht inimelu, samal ajal kui kusagil maailmanurgas lõhkeb pomm, mis lõpetab kümnete ja sadade elutee?
Kõik sõltub ainult meist endist. Meie tahtest luua ilusat maailma. Tahe saab alguse allikast, mis asub me südames ja soovib luua väärtuseid, mille üle tunda uhkust. Südame hääl on vaikne, kuid jõuab oma sagedusega kõikide teiste südameteni ja on võimeline avama uksi, mis on justkui kinni külmutatud.
Kõik oleme tundnud armastuse väge. Kuid isegi armastusel on mitu tahku. On võimalik armastuse nimel algatada nii negatiivseid kui ka positiivseid protsesse. Ning ometi on meie südames olemas algvägi, mida nimetatakse tingimusteta armastuseks.
Vastsündinu eest hoolitsemine on tingimusteta. Kes on kogenud esimesi päevi koos ilmavalgust näinud lapsega, teab, et igasugused küsimused on liigsed. Me tegutseme instinktiivselt ja laseme end intuitsioonist kanda. Me ei esita sellele õblukesele olendile mingeid etteheiteid, teenime tingimusteta. Anname endast parima. Oleme koostöös elu põhiväärtustega, mida iga inimene peaks endale igal sammul meelde tuletama. See keskkond, mis valitseb vastsündinu ümbruses, on õhkõrn, täis hoolimist ja puhast tingimusteta armastust.
Miks kaotame igapäevastes toimetustes selle erilise tunde? Miks ei suuda me ulatada hoolivat abikätt möödujale? Miks vaatame pealt, kui meie mõttemaailm on muutunud ükskõikseks ja tekitab hoolimatust ümbruskonna suhtes. Mida teha selleks, et märgata, kui meie lähedasi tabab vaimne vägivald ja kuidas panustada igapäevaselt meid ümbritseva keskkonna paremaks loomisse.
Konverents «Kultuur ja keskkond» 3.–-4. novembril Rakveres püüab avada teemasid, mis on seotud looduse ja inimese võimuga. On ülimalt tähtis neil teemadel rääkida, väidelda, arutada. Ole kohal!
Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 3.–4. novembril Rakvere teatris toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot konverentsi kohta leiab Eesti Kultuuri Koja kodulehelt.