/nginx/o/2017/10/26/7255631t1h89f5.jpg)
Eesti avalikkust haarab perioodiliselt koolitabelite ja eliitkoolide paanika. Üha uuesti ja uuesti käiakse läbi samasugused emotsionaalsed arutelude rajad nagu varasematelgi aastatel. Rahvusvahelises võrdluses eristuvad aga just Eesti ja me keelesugulased soomlased suhteliselt suure võrdsuse poolest koolisüsteemis.
Riigieksamite tulemuste analüüs toob esile, mida saab paremini teha. Olgu näiteks emakeele eksami analüüsist välja koorunud soovitus panna gümnaasiumis rohkem rõhku argumenteerimise, probleemide sõnastamise ja teksti refereerimise oskuse arendamisele.
Või siis soovitus gümnasistidele valida pigem lai kui kitsas matemaatikakursus ja -eksam. Tuli välja, et vajakajäämisi oli just matemaatikaeksami loovülesannetes, kus õige lõpplahenduseni viib mitu teed. Samuti tõdemus, et gümnaasiumikursus ei ole suutnud siluda lünki, kui õpilasel on need põhikooli matemaatikas tekkinud. Kindlasti on huvipakkuv, kuidas on läinud venekeelsete koolide õpilastel eesti keele eksamil – näiteks, võrreldes varasemate aastatega langust pole ja keelekümblus annab märkimisväärseid tulemusi.
Loomulikult toob Postimees lugejate ette andmed ja edetabelidki, kui need on koostatud ja kättesaadavad. Ent tuleb aru saada, et see ei ole siiski spordivõistlus, kus tulemust hinnatakse ainult ühe mõõtme järgi (kiireim jooksja, kõige kaugemale hüppaja) või siis äärmisel juhul lisades meetritele stiilipunktid nagu suusahüpetes.
Riigieksamite tulemuste keskmine erinevus kooliti on fakt ja üksiti sama loomulik nähtus nagu seegi, et kõik õpilased ei saa ühepalju punkte. Küsimus on selles, mida erinevuste teada saamisega peale hakatakse või mis kasu sellest põhimõtteliselt üldse tekkida võib. Riigieksamid mõõdavad iga õpilase sooritust eraldi ja on ka üksiti infoks kõrgkoolidele, keda oma õppuriks võtta ja kes tõenäoliselt sellel või teisel erialal väga hästi hakkama ei saaks.
Kooli headuse kohta ei anna aga pelk riigieksamite keskmine hinne ühemõttelist vastust. Üks aastast aastasse korduv jutt on see, et parimate keskmiste tulemustega koolid on saanud juba gümnaasiumi lävel valida endale tugevamaid õpilasi. Ja nii see kahtlemata ju ongi.
Lihtsalt tunde ja mulje järgi on üsna võimatu otsustada, kui suur roll on tulemuses õpilase looduslikel eeldustel, toetaval perekonnal, eelmises kooliastmes laotud vundamendil ja lõpuks sellel tööl, mida gümnaasiumiastmes on tehtud. Seepärast on väga hea, et Innove tegeleb ka just nimelt kooli panuse mõõtmisega. Ent sedagi ei peaks käsitlema malakana, vaid abistava teadmisena, mida kool saab kasutada paremaks saamiseks.