Rein Einasto: elame üleminekul inimkesksest elukorraldusest loodusega harmoonilisse keskkonda

Geoloogiaprofessor Rein Einasto.

FOTO: Eesti Kultuuri Koda

Praegune üleminekuaeg inimkonna arengus on muutuste sügavuselt võrreldav koriluselt maaviljelusele ja paiksele eluviisile üleminekuga, olles Rooma riigi lagunemise ajast oluliselt suuremat järku, millega Oswald Spengler võrdles Õhtumaa allakäiku, kirjutab Eesti Kultuuri Koja ja Eesti Rooma Klubi liige Tallinna Tehnikakõrgkooli geoloogiaprofessor Rein Einasto.

Lähenemas on järjekordne, arvult neljas* Eesti Kultuuri Koja aastakonverents 3.–4. novembril Rakvere Teatri ruumides, kus oleme arutlus-probleemistikuks seadnud kultuuri ja keskkonna suhestumise, kestlikuks elamiseks ja arenemiseks vajaliku Looduse ja Inimese harmoonia, inimese sümbiootilise kooselu Loodusega senisest sügavamalt ja avaramalt – ökosüsteemselt: eeldus, et eesti rahvus, keel ja kultuur suudaksid kesta läbi aegade.

Kultuuri all mõistame rahva eluviisi, kogu inimese loodut. Samas tähistab kultuur ka elu kvaliteeti (võrdle kultuurne ja ebakultuurne inimene). Kultuurseks kasvab inimene haridusprotsessis, haritus ongi kultuuri kvaliteet, süvakultuurne hingeharidus.

Tänane tegelikkus: inimese ja looduse vahekorrad pingestuvad aina teravamalt, elukeskkonna ja vaimse keskkonna reostus on paljudes piirkondades kasvanud üle taluvuse piiride, paigavaim ja kodutunnetus, kogu rahvuskultuuride mitmekesisus on üleilmastumisel kiiresti vaesumas.

Elame väärtushinnangute, mõtte- ja elulaadi aina kiirenevate olemuslike muutuste olukorras, kus senine inimkeskne, rahalisele rikastumisele orienteeritud vabaturumajanduslik süsteem, senine piiramatu kasvu arengumudel ei saa juba praegu olla kestlik.

Odav loodusvara on ammendumas, harimatu inimvara ei leia rakendust, ökoloogilised ja sotsiaalsed (ökosotsiaalsed) piirangud majandusvabaduses on möödapääsmatud. Rooma Klubi jõudis juba oma esimeses raportis «Kasvu piirid» (1972) inimsoo saatust määravate, ühiskonnakriitiliste tõdemusteni: rahvastiku kasvul, majanduskasvul, keskkonna (eriti vaimse) reostuse ja vägivalla kasvul on piirid.

Sellest hoiatav ennustus: kui kolonialismi ajastul sündinud ja siiani maailma valitsevad suurriigid ei võta oma elukorralduses ja poliitikas ette olemuslikke muutusi, viib senise elulaadi jätkumine 25–30 aasta järel olukorrani, kus ühiskond muutub juhitamatuks, elukeskkond kogu planeedil üha vähem elukõlblikuks. See ennustatud olukord on nüüd kätte jõudmas (Mikita, 2017; Vipp, 2017).

Kuidas edasi?

Selles kriitilises katastroofieelses olukorras on meil vajalik (ja loodame ka võimalus) toetuda inimeseksolemise kõige sügavamaile, olemuslikele alustele:

Esiteks, inimene on Looduse osa, kelle liigitunnuseks, põhiolemuseks on VAIMSUS (sensu lato), ja selle toimimise tulem – KULTUUR kogu elulaadi tähenduses. Siit ka kultuuri kui inimarengu sihi ülimuslikkuse nõue majanduse kui vahendi ees. Majanduse vastandamine kultuurile baasi ja pealisehituse kujul on ammu aegunud. Vajame just kultuuri alusena kõigis eluvaldkondades, eriti majanduses ja poliitikas.

Teiseks, Loodus on isereguleeruv süsteem, mille toimimise eelduseks on eluvormide mitmesugusus. Inimühiskonnas on looduse mitmesugususe tähenduses omanäoliste eripäraste rahvuskultuuride mitmekesisus. Seega inimesele arenguvõimelise tuleviku loomise huvides peame just väikeste, kogukondlike rahvuskultuuride loomulike eripärade kestmist kindlustama, nende omanäolisuse püsimist hoidma, terviklike inimkoosluste elujõulisust kasvatama, üheülbastumist vältima.

Aeg on mõista, et kaasaegse arengutsükli üleilmastumise faas on möödumas, alanud on süvenev eraldumise, kogukonnastumise faas (Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemine, Tšehhoslovakkia kahestumine, Brexit, nüüd Kataloonia, peatselt Kurdia, Šotimaa ja paljud teised riigita rahvad), säilitamaks ja süvendamaks paikkondade looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Rahvusriigid on terviklikud ökosüsteemid – inimrühmade loomulikud organiseerunud kooslused. Sellest terendab inimkonna uus, harmoonilise kestliku eksistentsi paigavaimust lähtuv kogukondlik, loodusseadustega kooskõlas olev rahvusriiklik maailmakord.

Kolmandaks, ökosüsteemsust ühiskonnas tuleb mõista kogukondlikkusena. Maailmarahu stabiilsus on mõeldav üksnes juhul, kui riigipiirid on määratud looduslike ökoloogiliste hõimukoosluste alusel. Ökosüsteem ühiskonnas on rahvuspõhine isearenev kogukond, sest rahvus on sotsioloogide kinnitusel suurim sotsiaalne subjekt, ühise vaimulaadiga inimeste tervik-ühendus (Einasto, 2017).          

Praegune üleminekuaeg inimkonna arengus on muutuste sügavuselt võrreldav koriluselt maaviljelusele ja paiksele eluviisile üleminekuga, olles Rooma riigi lagunemise ajast oluliselt suuremat järku, millega Oswald Spengler võrdles Õhtumaa allakäiku. See on üleminek inimesekeskselt ühiskonna-korralduselt ökosüsteemsele, inimese ja looduse kooselu harmooniale, üleminek Homo sapiens sapiens'ist Homo sapiens ethicus'ele.

Looduse ajaloost võime sama suurusjärku muutuste analoogina esile tõsta muutusi aegkondade piiril 70 miljoni aastat tagasi, kriidiajastu lõpul, mil kõik suured hiidsisalikud (dinosaurused) surid välja, väikesed sisalikud elavad tänapäevani. Küsime, kas noored väikeriigid on suurtest kohanemisvõimelisemad, kui nad on saanud vaimult suureks?

Arutlegem neist ühiskonna pikaajaliste arengutsüklite üleminekuaja erisustest konverentsil mitmetahuliselt, et paremini mõista kaasajal ja lähitulevikus toimuvat selles vaimses keskkonnas, milles elame; soovides, et järglastel ei läheks meist halvemini.

Kirjandus:

Einasto, Rein 2017. Mahe-Eestist rahvusriikluseni. Inimkesksusest ökosüsteemsuseni. Mõtisklusi. Akadeemia 2017/7.

Mikita, Valdur 2017. Läänemeresoomlase viimane karje. Postimees, 25.02

Vipp, Kaupo 2017. Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks.

*Eesti Kultuuri Koja korraldusel on toimunud aasta visioonikonverentsid:

III 2016 Kultuur, haridus ja haritus 4.–5. nov. Tartus Eesti Rahva Muuseumis;

II   2015 Kultuur ja vastutus 30.–31. okt. Viljandis Pärimusmuusika Aidas;

I    2014 Mis on kultuuri väärtus?  21.–22. nov. Haapsalu Kultuurimajas;


Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 3.–4. novembril Rakvere teatris toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot konverentsi kohta leiab Eesti Kultuuri Koja kodulehelt.

Tagasi üles