Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sigrid Petoffer: kas lapsendajate pereuuring täidab oma eesmärki?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Sigrid Petoffer | FOTO: Erakogu

Lapsendamisprotsessi tuleb Eestis paremaks muuta, leiab lapsendajate koolitaja Sigrid Petoffer.

Peredel, kes soovivad lapsendada, tuleb läbida pereuuring ehk perede hindamine. See tähendab erineval viisil andmete kogumist ja kodukülastust.

Kuid mahukas pereuuring, mille järgi hinnatakse, kas inimesed sobivad lapsendajateks või mitte, pole ilma tõenduspõhise metoodika kasutamiseta piisavalt objektiivne. Selle tagajärjeks on suur hulk kokku kogutud delikaatset infot pere kohta, kuid tundlike teemade väljaselgitamiseks, nagu näiteks sõltuvused, terviseprobleemid ja kiindumusstiilid, võimekus puudub.

Tänavu kevadel kaitsesin magistritööd «Perede hindamine lapsendamist ettevalmistavas protsessis», milles jõudsin järeldusele, et perede hindamises pole sisulisi muutusi viimase 37 aasta jooksul toimunud. 2010. aastal jõustunud uue perekonnaseaduse raames kirjeldati ära andmed, mida pereuuringu käigus tuleb koguda.

Sel aastal läks lapsendamise korraldamine maavalitsuste käest sotsiaalkindlustusameti vastutusalasse just selleks, et väheneks lapsendamisega tegelevate ametnike arv ja ühtlustuks hindamisprotsess. Minu hinnangul on senised muudatused on olnud pigem korralduslikku laadi.

Ametnike ettevalmistus ja kogemused võimaldavad peresid hinnata, aga ilma ühtse tõenduspõhise metoodikata jääb see subjektiivseks ja üldiseks. Näiteks kui pere räägib uuringu käigus pikalt ja põhjalikult oma valusatest lapsepõlvekogemustest, siis kas ainult selle põhjal saab teha mingeid järeldusi? Tegelikult ei saa. Keerulisele lapsepõlvele vaatamata võib inimene osutuda suurepäraseks lapsevanemaks.

Lapsendada soovijad pelgavad pereuuringut, sest nad on selle kohta kuskilt üht-teist kuulnud, aga pole täpset teavet, kuidas see toimub. Kuskil ei ole üheselt määratletud, mitu tundi ametnik pere kodus viibib; kas ta kirjutab vastused üles, lindistab vestluse või proovib mitmetunnise jutuajamise meelde jätta. Inimesed ei tea, kas leidub mingeid vastusevariante, mida öeldes lapsendamine kohe välistatakse.

Samas oleks aus ja igati loogiline, et kogu hindamise protsess on üksikasjalikult lahti kirjutatud ja kõigile osapooltele arusaadav. See tagaks avatuma suhte hinnatava ja hindaja vahel ning selgitaks välja riskid ja toetuse, mida pered võivad vajada. Iga pere ei suuda teistest vanematest sündinud last kasvatada isegi siis, kui ta seda väga soovib ning hindamise käigus peaksid sellele viitavad riskid ilmsiks tulema.

Aegade jooksul on riskidena välja tulnud mitmeid lapsendamist mõjutavaid asjaolusid, nagu näiteks vanemate omavahelised keerulised suhted. Ka vanemate kõrged ootused lapsele ja ühiskonna ootuste täitmine lapsevanemana võivad oluliselt halvendada suhteid lapse ning vanemate vahel. Vahel tekivad mõrad ja mittemõistmine ka seetõttu, et uued vanemad suhtuvad lapse bioloogilistesse vanematesse halvasti või varjavad neid puudutavat teavet lapse eest sootuks.

Et lapsendamine õnnestuks, peavad ka pered rahulikult kõik plussid ja miinused läbi kaaluma. Näiteks kui vanem teab, et lapse (eriti erivajadusega lapse) õpetamiseks pole tal aega ega kannatust, siis tasub kaaluda, kes peres või lähikonnas saab selles osas toeks olla.

Ent kui inimese tugivõrgustik on vähene või olematu, siis tuleb vaagida, kas tal on ikka piisavalt jaksu last üksi üles kasvatada. Või kas lapse saamine on inimese enda tahtmine või on tegemist hoopis ühiskonna, kogukonna, lähikonna ootusega. Enda vastu tuleb olla üdini aus – vaid sel moel saab teha otsuse, millega tulevikus rahul olla.

Lapse saamine ja lapsevanemaks olemine on nagunii vaatamata suurele õnnele tõeline väljakutse. Lapsendatud lapsed vajavad tihti rohkem tähelepanu ja pühendumist, nad peavad teismelisena eneseotsingutel leidma oma koha sünnipere ja kasvupere vahel, neil tuleb toime tulla hülgamise, kaotuste ning paljude muude negatiivsete kogemustega. Enamasti kõik õnnestub, aga vahel tuleb laps lapsendajaperest eraldada. Kui palju selliseid juhtumeid täpselt on, pole teada, sest sellekohane statistika Eestis puudub.

Samas ei tohi lahkuminekutesse suhtuda hinnanguid andes ega seda üle dramatiseerides: «Näe, ei saanud hakkama!» Iga lugu tuleb vaadelda tõsiselt ja analüüsivalt, need lood võivad meile palju õpetada. Pole olemas vanemaid, kes meelega asjad untsu keeravad, vaid leidub vanemaid, kes ei oska, ei taha või ei saa olla piisavalt head lapsevanemad.

Soovitan esimesel võimalusel kasutusele võtta tõenduspõhise metoodika perede hindamiseks. Sotsiaalkindlustusameti kodulehel peaks tulevaste lapsendajate teavitamiseks avaldama detailsema ja ülevaatlikuma info lapsendamise protsessi, selle põhimõtete ning perede hindamise kohta. Perekondadele tuleb lapse kasvatamisel pakkuda tuge, sest nii koolitused kui ka pereuuringud valmistavad peret ette vaid lapse koju saabumise päevaks – kuid siis elu koos lapsega alles algab.

Tuge küll pakutakse, aga tihti saavad sellest osa vaid motiveeritumad. Probleemide kuhjumisel jäävad perekonnad aga üksi ning sellest olukorrast on ülimalt keeruline välja tulla. Enamik lapsendamisi siiski õnnestub, mis tähendab, et bioloogiline side on küll oluline, aga ei ole takistuseks perekonna loomisel. Elus on küllalt näiteid, kus lapsi kasvatavad sugulased või hoopis sõbrad. Tähtis on, et lapsel on lähedane suhe mõne täiskasvanuga, et tunda end väärtuslikuna.

Tagasi üles