Mart Kivastik: kuidas me linnud reetsime

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

Eesti elus pole kindlust mitte kellelgi – ei joodikutel, ei väikepoodidel ega metslindudel, kirjutab kirjanik Mart Kivastik.

Veeriku pood on justkui külapood, väike, kahe kassaga, seal käivad põhiliselt kohalikud või siis ümberkaudsed ehitusmehed, nood tunneb tunkede ja taskute järgi ära, kruvikeerajad ripuvad igalt poolt välja. Vene aja lõpus said tuttavad sealt õlut, mis ei kõlvanud enam eriti juua, aga saada seda ikka ei olnud, sest see oli üldse viimane õlu. Üheksakümnendatel sai Veeriku poest esimene «välismaa pood» Tartus.

Kui kroon tuli, oli järsku kõike saada. Veeriku poes müüdi KOFFi purgiõlut. Seda ei jaksanud keegi osta, kuna ta maksis kuus krooni. Või isegi seitse? Igatahes oli see liig mis liig. Me ostsime Petaga ükskord, kui jäle pohmell oli. Jalutasime Veerikul ringi ja jõime purgist õlut. Jõulutunne oli. Tegelikult oli Veerikul üks «külapood» veel, Maisi tänava nurgal, sealt osteti lastevorsti, leiba ja saia, midagi veel, seal oli tore käia. Mehed jõid väljas õlut.

Siis ehitati Selver. See sai muidugi suur ja ilus ja kallis, ja kohe kui ta silmad avas, pistis ta nahka kõige väiksema, tolle vorsti- ja piimaputka, kus mehed õlut jõid. Ampsti ja valmis. Mehed kolisid õllepudelitega Veeriku poodi üle; kuhugi pidid nad ju minema?!

Väikestest poodidest on kahju. Karlovas on veel mõni jäänud, aga üldiselt on need nahka pistetud või on see kohe juhtumas. Mis saab siis inimestest, kes müüjaga juttu ajasid? Kuulujutte rääkisid? Mis saab meestest, kes ostsid kaks õlut, viisid pudelid ära ja ostsid veel ühe? Need on ju oma küla mehed, mis siis, et joodikud. Inimesed on nagu on, neid ei tohiks siiski lageda taeva alla jätta.

Suur pood on muidugi hea, kõike on saada, keegi pakub veini või juustu, tümps käib, aga tema häda on selles, et ta on liiga suur. Lähed sisse ja enam välja ei saa. Nagu lõksus. Veeriku Selver oli alguses isegi mõistliku suurusega, sealt sai enam-vähem veerand tunniga välja. Müüjatega harjus ka juba ära, aga siis ehitati see kaks korda suuremaks. Liiga suureks!

Poodi minek on nagu labürinti tungimine, asjad on ei tea kus, müüjad on turris, juttu nad ei aja enam, suur pood ei ole selleks ette nähtud. Seal tuleb ainult müüa. See on tohutult igav! Müümine müümise pärast on tüütu! Mul ei ole mingit isu sellistes hiidpoodides ekselda ja väljapääsu otsida, isegi söögiisu kaob ära. Koerad on jube õnnetud, uluvad ja hauguvad, nad seotakse tundideks rattahoidla külge, sest peremehed ja -naised ei pääse poest kiiremini tulema. Peaks midagi ette võtma, aga ei teagi mida. Õnneks on väike Veeriku pood veel alles, aga kauaks?

Umbes sama lugu oli ühe vanatädiga, millegipärast tundus ta mulle alati vana, kuigi ma kohtasin teda esimest korda üle 20 aasta tagasi. Võsult paari kilomeetri kaugusel, Käsmu ja Rakvere tee vahel.

Too tädi elas seal kolme lehmaga, viie või kuue koeraga, neid sündis juurde ja suri, kanadega ja ei tea kellega veel. Kusagil oli tal mees ka, aga see ei näidanud väga nägu, vaatas maja aknast ja lehvitas tervituseks. Või isegi ei lehvitanud. Tal oli traktor õuel. Ühesõnaga, ma käisin sealt piima ja võid ostmas. Aastaid ja aastaid. Ma läksin sinna Võsult jalgrattaga või jala, ja alati kui maanteelt ära maja poole keerasin, pistsid koerad lõugama. Võõrad arvasid, et nüüd hammustatakse sul nina peast, aga nad olid toredad koerad, kui igav oli, siis haukusid tulijate peale. Sain tädi käest piima, mune ka vahel, ja läksin Võsule tagasi.

Tädiga ajasime alati mingit juttu. Pole tähtis, millest. Lihtsalt rääkisime. Siis võttis ta kitsed juurde. Need olid eriti lahedad tüübid, koertest koeramad, üritasid sülle ja rattale ronida. Kitsed võttis ta puhtalt sellepärast, et riik maksis kitsetoetust. Lehmad ei tasunud üldse ära. Pikapeale kadusid sealt lehmad ja piim ja kitsed ja lõpuks tädi ise ka. Siis ka koerad, aga see selleks, me kõik ju sureme, aga tädi suri, sest ta ei tasunud enam ära, isegi koos kitsetoetusega mitte! Uut tädi loomulikult sinna enam ei tekkinud. Koeri pole, kitsi pole, maja tundub tühi. Arvatavasti ongi.

Sealsamas Võsul käin ma kogu aeg ujumas. Kasvatan iseloomu, sest Võsul ujumine on tõeline karastussport – vesi on tavaliselt külm, ja et vesi üle põlve ulatuks, tuleb Soome välja marssida, nii et vees käivad põhiliselt kohalikud Võsu ja Rakvere inimesed, kes polegi elus sooja vette saanud.

Mina olen, nii et ma tõepoolest värisen vees. Aga nüüd olen hakanud käima. Enne jooksen, et oleks veidi lihtsam merre minna. See koht, kus ma ujumas käin, on nurgatagune. Mitte suur rand. Sinna viib väike metsarada. Lähed ühest majast mööda, vanasti pidasid nad telkimiskohta, nüüd enam ei, tüdinesid vist inimestest ära, nii et kedagi eriti ei ole. Ainult pardid ja luiged.

Sel aastal oli üks pardiperekond, viie lapsega, ma ju ei tea, kas pojad või tütred, ja siis luik, kes vist käis alles oma tulevasega, sest vahel oli ta üksi, siis jälle kahekesi. Aga mis siis, see on nende elu. Sel suvel oli mul neid päris kahju vaadata, ilm oli nii niru, enamik aega külm ja vihmane. Te saate isegi aru, et lindudel pole ju kuhugi peitu minna! Mõtlesin mina, läksin vette ja põgenesin kamina ette, nemad jäid! Aga hea küll, nad on külma Võsu merega sama harjunud kui kohalikud talisuplejad, nii et midagi hullu ei juhtu.

Aga nad põgenesid! Nad põgenesid alati kabuhirmus, kui ma roost läbi olin läinud. Justkui oleksid näinud vaenlast! Ma üritasin selgeks teha, et ma olen sõber, näitasin, et ma olen täiesti paljas, pole nuga hõlma all ega isegi kurje mõtteid, mul ei ole mingeid halbu kavatsusi, ja kellel oleks?! Kes läheks neile liiga tegema – ühel on perekond, ja teine alles käib? Selles mõttes olin ma oma lindudes pettunud. Nad ei usaldanud mind karvavõrd! Ma olin tõsiselt pettunud.

Kui sügis kätte jõudis ja ma Tartu tulin, siis mõtlesin veel, et paras teile, külmetage seal Võsul. Mul savi! Siis nägin kogemata lehes pealkirja, et välismaalased lasevad Eestis linde, tapavad neid lihtsalt lugematul hulgal! Niipalju kui salves padruneid on! Omad kütid ka, aga need pidid end tagasi hoidma, tapavad vähem. Kokkuvõttes nad lihtsalt müüdi välismaale ära, anti lindpriiks!

Ma ei uskunud oma kõrvu, aga sealsamas lehes olid pildid ka. Surnud linnud! Terve hulk surnud linde! Ma ei tea ju, ma ei tunne neid oma linde näo järgi ära, kas nemad olid ka tapetud või ei, aga mis vahet seal on. Ühed neist olid. Siis ma sain aru, milline idioot ma olen! Milline täielik idioot!

Need minu pardid olid surmahirmul igal hommikul, kui ma vette tulin oma kuradi sporti tegema ja iseloomu kasvatama. Nad põgenesid elu eest ja õigesti tegid. Sest nad ei tahtnud, et nende «trofeepilt» ajalehes ilmuks! Kust võisid nad teada, kes ma olen? Nagu ei ole kindlust meie väikestel poodidel, joodikutel poe nurga taga ega karudel ja põtradel – nad kõik on müügiks, neid võib küttida lihtsalt selle pärast, et keegi tahab ilusaid sarvi seinale.

Mets ise ei saa enam ammu milleski kindel olla, ainult et metsal pole kuhugi joosta, muidu ta kaoks Eestist tuhatnelja kuhugi metsariiki, kus teda hoitaks ja kaitstaks. Meie ei hoia, me oleme rohkem majandusinimesed. Ei maksa siis imestada, kui lähed Võsule ujuma ja kõik su ümbert kabuhirmus põgenevad, sest halastust meil ju ei ole. Kes meid sellisena armastaks?