Andrus Karnau: Urve Palo külm dušš

Andrus Karnau Foto: Pm

Ülikiire interneti projekt on külades ja väikelinnades kasvanud kümneid tuhandeid inimesi kaasavaks rahvaliikumiseks, sest see on kui unistus paremast elust. Ettevõtlusminister Urve Palo otsus maakondlikud internetivõrgud rahata jätta oli kui külm veevalang või valge laeva randumata jäämine.

Üks teine suur uudis on sel nädalal väga vähe tähelepanu saanud. Konkurentsiamet tegi ettekirjutuse Eesti Lairiba Sihtasutusele, nõudes, et see leevendaks ligipääsutingimusi valguskaablivõrgule. «Arenevast digimajandusest peavad osa saama kõik inimesed igas Eesti piirkonnas,» ütles konkurentsiameti peadirektor Märt Ots pressiteates.

Konkurentsiamet leidis, et 60 miljoni euro eest ehitatud üleriigiline valguskaabli baasvõrk teenib vaid suurte telekommunikatsioonifirmade huve. Eesti Lairiba SA hinnakiri sobib eelkõige suurtele mobiilsideettevõtjatele. Meetripõhine tariif tõrjub võrgust eemale ettevõtjad, kes tahaks ehitada internetivõrku väheste tarbijatega hajaasustusega alal.

Märt Otsa büroo ütles oma tagasihoidlikkuses välja tõe, et Eesti telekommunikatsiooniturg on disainitud vaid suurte firmade jaoks. Palo kannapööre tugevdab seda trendi.

«Omavalitsused peavad seljad kokku panema ning leidma riigi toega võimaluse kiire internetiühenduse rajamiseks. Riigil on selleks järgnevateks aastateks ette nähtud kokku 20 miljonit eurot,» kõneles Palo veebruaris Pärnus.

Pärnumaal pani 7000 majapidamist end kirja sooviga saada valitsuse toel ülikiire internet. Statistikaameti andmeil on Eestis 160 000 majapidamist, kellele sideettevõtted ei taha liiga suurte kulude pärast ülikiiret internetivõrku ehitada. See on umbes iga kolmas majapidamine, neile lisanduksid ettevõtted.

Kui maavalitsuste ja valdade veetud maakondlikud ülikiire interneti ehitusprojektid teoks tehtaks, tähendaks see seda, et Eesti saaks juurde veel ühe suure sideettevõtte, mis hõlmaks kolmandiku turust.

Juba praegu tegutsevad Pärnumaa eeskujul loodud maakondlikud algatusrühmad ühiselt koordineerituna; kui oleks läinud ehituseks ja hilisemaks võrgu haldamiseks, oleks koostöö võinud veelgi tugevneda. See oleks olnud tõsine konkurent Teliale või Elisale. Kui siia juurde panna teadmine, et taristut ja kliente omaval ettevõttel on võimalik hakata pakkuma ka sisu ehk teenuseid internetiühenduse või sisuteenusena, siis pole kahtlust, et Eesti oleks saanud juurde suure tegija telekommunikatsiooniturule. Palo otsus tõmbas sellelt kõigelt vaiba alt.

Vähem tähtis pole ühistegevuslik pool. Maakondlikud internetiühenduse arendajad kutsusid rahvast endast teada andma, kogudes andmeid majapidamiste ja nende rahaliste võimaluste kohta. Praegu käib üle Eesti laialdane teavituskampaania, mille sisuks on öelda, et metsataludes ja väikestes külades elavatel inimestel on võimalik saada samasugune televisiooni- ja internetiteenus kui linnade kortermajades ja büroohoonetes.

Katkeva telepildiga ja hakkiva mobiilileviga kohtades – ja neid ei ole Eestis vähe, pigem suuremal osal territooriumist – võis see esialgu kõlada kui muinasjutt.

Rahvas ootas; mis edasi saab, pole teada. Palo ütles ministeeriumi ametlikus teates, et võrgu ehitamiseks kulub viis kuni seitse aastat. Aga rahvas oli saanud aru niimoodi, et sel aastal paneme nimed kirja, tuleva aasta algul hakkame ehitama ja hiljemalt aasta pärast sügisel võib juba vuhinal internetti minna. Eelolevate kuudega tuleb ainult raha kõrvale panna, et 300 või 500 eurot omaosalust ära maksta. Sotsid, Keskerakond ja IRL lubasid, et riik annab raha, mis kaabliehitusest puudu jääb.