Raivo Altmets ja Marina Kaas: iga oma ametis oskamatu tegelane on hädaks kõigile

Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

Vahet tuleb teha soss-seppadel ehk neil, kellele ei sobi võetud amet, ja ettevõtjatel, kellel tekivad raskused puuduliku ettevõtluskeskkonna tõttu, näiteks jutuks olnud ehituse alltöövõtjad, kes pole kuidagi süüdi selles, et (soss-sepast) peatöövõtja ei suuda tööd korraldada või on üle enda võimete ehituslepingu sõlminud, kirjutavad Eesti Väikeste ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) tegevjuht Raivo Altmets ja asepresident Marina Kaas.

«Ärge hakake ettevõtjaks, kui teil selleks haridust ei ole. Eestis on 200 000 ettevõtjat ja neid juurde vaja ei ole,» ütleb Creditinfo asedirektor Alar Jäger 5. septembril Postimehes avaldatud artiklis «Oskamatu väikeettevõtja on hädaks kõigile». Nimelt selgub Creditinfo Eesti ASi värskest ettevõtete maksekäitumise statistikast, et 2017. aasta esimese poole seisuga on võlgu iga kaheksas väikeettevõte.

Igas võimalikus valimis üle maailma on väikeettevõtjad domineeriv grupp, kindlasti ka maksupetturite, ebaausate e-müüjate, maksmisega hilinejate ja muude seesuguste hulgas, lihtsalt sellepärast, et umbes 98 protsenti kõigist ettevõtetest on väikesed (0–49 töötajaga). See aga ei anna põhjust meelevaldsele järeldusele, et just väikeettevõtjad on probleemne grupp mis iganes valdkonnas.

Tegelikult kannatavad just väikeettevõtjad kõige rohkem hilinevate maksete pärast, mille põhjustavad eriti ehitussektoris tegutsevad ebaausad peatöövõtjad, aga tihti ka suurettevõtted ja avaliku sektori organisatsioonid, kes tugevama lepingupoolena kauplevad endale välja pikad maksetähtajad. 

Vahet tuleb teha soss-seppadel ehk neil, kellele ei sobi võetud amet, ja ettevõtjatel, kellel tekivad raskused puuduliku ettevõtluskeskkonna tõttu, näiteks jutuks olnud ehituse alltöövõtjad, kes pole kuidagi süüdi selles, et (soss-sepast) peatöövõtja ei suuda tööd korraldada või on üle enda võimete ehituslepingu sõlminud. Samas, eks ka need peatöövõtjad on eriti töötajate arvu osas väikesed ettevõtted, tihti vaid suur ülemus ja mõni projektijuht palgal. Kuid nende tekitatud makseprobleemid hakkavad kuhjuma just alltöövõtjate kaudu, kes pannakse sundseisu.

See on ka põhjus, miks riigihangete seadust tuli muuta viisil, et alltöövõtjad oleksid rohkem kaitstud. Teine põhjus, mis ehitussektoris hetkel probleeme tekitab, on liigne kasvu õhutamine, ebarealistlikud tähtajad ja muu selline. Selle tagajärjel on kõigil osalistel arutult kiire ja töö saabki lohakas, sest ei ole aega õigeid protsesse jälgida, ehk riik tellijana ei ole piisavalt vastutustundlik. Kolmas probleemivaldkond on ajutöö väärtustamine. Saksamaal on suhe raua ja inimtöö vahel 20/80, Eestis heal juhul 50/50.

Kui kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman kunagi ühel koosolekul kurtis, et riik ei tooda piisavalt insenere, siis tollane haridusminister Jaak Aaviksoo vastas talle umbes nii: «Kui maksaksid oma inseneridele sama palju palka kui oma advokaatidele, siis oleks sul insenere rohkem kui küll.» Jättes kõrvale peatöövõtjate lõputu kire kõike vaidlustada, Luman ehk maksakski insenerile rohkem, aga kas tellija (50 protsenti juhtudest riik) on nõus maksma. Ja siis on alltöövõtja patuoinas.

Maaettevõtlus mõnes kohas, kus ainsateks klientideks on jäänud oma lapsi õpetav kohaliku kooli õpetaja-katlakütja ja vallavanem, on täiesti missiooni küsimus. Seegi kajastub selles samas statistikas. Ehk siis see, et probleemsete ettevõtete kontsentratsioon on suurem mingis ettevõtete grupis, ei tähenda veel automaatselt seda, et just see grupp iseenda oskustest tulenevalt on kuidagi probleemsem. Pole vahet kas soss-sepp on muusik, õpetaja või ettevõtja, kui amet ei sobi, tulebki sobivam valida.

Me ei peaks keskenduma raskustes vaevlevate väikeettevõtjate kaitsele, vaid pigem lahendusele, kuidas soss-seplust vähem oleks. Ja siin võib Jägeriga nõustuda.

Toetuste jagajatel on väga suur vastutus, sest nende valesti jagatud toetused on ettevõtluskeskkonnale kahjulikud ja riivavad oluliselt teiste tegutsevate ettevõtete huve. Tõepoolest, tihti on raha jagamise asemel parem lahendus oskuste jagamine. Ega asjata juba keskajal gilde ei loodud, ikka selleks, et alal tegutsevad ettevõtjad oleksid asjatundlikud ja et neile kõigile ka leiba jätkuks. Igaüks ei pea saama ettevõtjaks. Kui me nüüd kõik ettevõtjad oleme, siis toob see vältimatult kaasa kogu riigi maksusüsteemi ümberhindamise vajaduse, sest ainsana allesjääv dividendi tulumaks vist ei ole siiski piisav riigi ülalpidamiseks.