Siiri Sisask

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Inimene on ainukesena looduses võimeline külvama sedavõrd mastaapset kaost, nagu ta on teinud kõikjal, kuhu ta on ulatunud, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.

Paljud vanemad inimesed, kes on kogenud oma elus sõda, nälga ja viletsust kõige rängemal kujul, on pidanud hülgama oma kodud ning võtma jalge alla võõrad teed. Nood inimesed ütlevad tänasesse päeva, praeguse aja lastele – mis teil viga elada, teil on ju kõik olemas! Tõsi see on.

Ainult, et on väga hirmutav, kuivõrd ülikülluses on meil too «kõik» olemas. Kõige olemasolu ongi pannud meid otsima end tänasest, homsest, aga ka eilsest. Neid otsinguid saadab hirm. Ja need otsingud ei ole suunatud inimese enda sisemusse, vaid välisesse peamiselt – kuidas sulanduda ühiskonda, mille üle üha enam ja enam tehisintellekt on saavutamas kontrolli. Kes on inimene tulevikus?

Aga inimene ise on ka kontrolli võtnud – looduse üle. Metsad taanduvad, kahanevad. Linnud jäävad meile ette, on vaja maha lasta, loomad samuti. Liiga palju loomi elab maal,  kus on liiga palju lagendikke. Putukad õhus jäävad vähemaks, seda on näidanud viimatised uuringud. Kalad on mürgitatud. Toit, mida sööme, on juba nagu kumm hammaste all, maitsetu... Aga koduloomi kah pidada ei saa. Kanad ei tohi lehmadega ühes laudas elada, nagu mu naabrinaine Lea kurtis. Seadus ei luba.

Paljud elusliigid maailmas on välja suremas. Mis saab inimesest? Kas inimene on midagi muud võrreldes putuka, küüliku, rebase või sookurega? Inimene on muud. Inimene on mugav, tahab head elu, toetub tehisintellektile. Inimene on ka ainukesena looduses võimeline külvama sedavõrd mastaapset kaost, nagu ta on teinud kõikjal, kuhu ta on ulatunud – maa all, maa peal ja taevas. Inimene on prügi tootja. Hullem kui rott. Aga keegi teda ei peata. Veel mitte. Ja üksteiselegi teevad inimesed kahju kergekäeliselt.

Inimene Eestis mõtleb täna ja kratsib kukalt, kas oli tema lapsepõlv hea või ei olnud. Raudsed kardinad rippusid üle lapsepõlve, aga mitte iga laps pole osanud neid näha. Nüüd on lapsed suureks saanud, aga peavad siiski aru andma endale, teistele, mis oli neil küll puudu, et nad taipasid kas nii või naa tajuda? Üks on süüdi, aga teine ka. Kõik ongi mingit pidi süüdi. Aga kuidas?

Tänapäeva lastelt võiksime küsida hoopis, on nad õnnelikud? Aga nad on. Siis kui saavad uue nutitelefoni, tahvelarvuti ja ka veel muud taolist ninnu-nännu ja nunnu. Kuid laps ongi üleüldse kõige õnnelikum, kui ta ise saab olla nunnu. Aga vanainimesed ütlevad – ärge nunnutage oma lapsi liialt! Vaat. Mida siis teha? Mis kaitseks last tehisintellekti eest, kelle kohta tavatsevad teadlased arvata – «kardetavasti». Kas kaitseb last siis nunnutamine või nännutamine?

Selleks korraks on valimised läbi. Keda valisime? Kas paremat tulevikku? Aga need olid kohalikud valimised, nagu me igas asjas pigem «kohalikud» olemegi.

Aga üht tahaks küll nii väga, tulevaste põlvede, aga ka iseenda jaoks, et keegigi vähemalt metsade rüüstamisele piiri peale tõmbaks. Eesti riigis. See oleks küll parim kink, mida saaksime pärandada edasi, tehisintellektuaalselt kontrollitavas maailmas...