Kodutu laps Madagaskaris

FOTO: SCANPIX

Kanada ajakirjanik ja kirjanik John Hawthorne loetleb sotsiaalse ettevõtte Business Connect blogis viis põhjust, miks annetamine vaestele põhjustab rohkem kahju kui kasu.

Kas annetamine vaestele riikidele tõepoolest abistab neid? Siinkohal tuleb kindlasti vahet teha katastroofiabil ning pikemaajalisel, tõhusamal ja kestlikumal arengul. Suuremal osal välisest abist ja annetustest ei ole erilist mõju ja kaugemale vaadates võivad need olla kahjulikud.

Kui inimesed näevad pilte vaestest riikidest ja kehvast olukorrast, on nende esimene mõte: peaksin nende heaks annetama midagi.

Slumm Brasiilia linnas Belo Horizonte / Scanpix

FOTO: SCANPIX

See on üllas mõtteviis ja seda ei tohiks maha laita. Kuid enamasti ei adu inimesed, et annetamine vaestele muudab nood tihtipeale veel vaesemaks. See käivitab soovimatu halvamõjulise spiraali allapoole.

See ei ole laest võetud väide. Üha rohkem uuringuid on näidanud, et annetustel on pikaajalised tagajärjed, mis tekitavad rohkem kahju kui kasu.

Allpool loetleme viis põhjust, miks annetamine vaestele põhjustab rohkem kahju kui kasu, ja siis pakume välja võimaliku lahenduse. Meie eesmärk on teid, lugejaid, veenda, et parem viis on tõepoolest olemas.

Esimene põhjus: kogukonnad ei suuda annetuste eest hoolt kanda

See kõlab suurepäraselt paberil ja kõnesse põimituna pälvib see samuti kestva aplausi: meil tuleb minna vaesunud kogukondade juurde, aidata neil luua eluks vajalikke ressursse (näiteks kaeve) ja lasta seejärel kogukonnal tekkinud kasust tulu saada.

See kõlab nii üllalt. Valgustatult. Jõukad lääne inimesed lähevad päästma vaeseid ja kehvi, kes ei suuda ise toime tulla. Säravas rüüs rüütlid tõttavad appi neile, kes on jäänud vangi omaenda vaesuse kätte.

Niisugune arusaam on uskumatult lühinägelik ja armuandide saajate suhtes lausa solvav.

Lühinägelik on see sellepärast, et see isegi ei puuduta üht kõige tähtsamat probleemi: kuidas suudab vaesunud kogukond ülal pidada ja hooldada loodud ressursse? Puurkaev võib edukalt töötada mitu aastat, aga ühel hetkel hakkab see ometi tõrkuma.

Ühine veekraan Zimbabwe pealinnas Harares / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kust saadakse siis varuosi? Kas kogukonnas on üldse tehnilisi teadmisi kaevu hooldamiseks? Need ei ole sugugi hüpoteetilised küsimused.

See ei tähenda, et ei peaks üldse midagi tegema. Küll tähendab see, et iga lahendus peab hõlmama minimaalselt järgmisi komponente: aeg, haridus, partnerid, eestvedaja, vastutus.

Jamie Skinner kirjutab selle kohta:

See on täiesti mõttetu, kui keegi tuleb väljastpoolt, teeb valmis puuraugu ja siis annab selle üle kohalikule kogukonnale, kui nad ei ole valmis selle eest järgmised 10-20 aastat hoolt kandma. Tuleb hoolikalt hinnata ja välja arvutada, kui suurel määral suudavad kohalikud elanikud ise finantseerida veevõtukohti. Ei piisa, et tuled lihtsalt kohale, puurid augu ja lähed minema.

Mis juhtub, kui sellist toetust ei pakuta? Annie Kelly kirjutab:

2007. aastal, kui Aafrika Meditsiini ja Teadusuuringute Sihtasutus ning Farm Africa alustasid Katine'is tegevust, leiti Abia külas, mis asub otse Emuru soo kõrval, saastunud veest usse. Kehvasti konstrueeritud ja nigelalt hooldatud madalasse kaevu, mille oli ehitanud üks heategevusorganisatsioon, oli valgunud mulda ja loomade väljaheidet ning sel moel saastunud vesi põhjustas inimestel haigusi.

Aitasid misjoniretke ajal kaevu kaevata? Kuidas te kavatsete selle eest hoolt kanda? Kas käite iga kolme kuu järel seda üle vaatamas ja vajadusel parandamas? Kas olete kohalikega pidevas kontaktis, et olla kindel, et neil on alati olemas vajalikud jupid? Võib-olla leiab tarvilikke varuosi ainult mõnel muul maal - kuidas te siis need vajajate kätte toimetate?

Pole raske ennast hästi tunda, aga nii talitades võib asjad hoopis hullemaks muuta.

Teine põhjus: lähtumine valedest eeldustest, mis ei lahenda probleemi

Tihtipeale saadetakse abi isegi mõtlemata, kas see aitab üldse probleemi lahendada. Võtame kas või vee desinfitseerimise vahendid. Paljud organisatsioonid ja annetajad peavad endastmõistetavals, et desinfitseerimisvahendid lahendavad tõhusalt saastatud vee probleemi.

Nii nad saadavadki laiali suurel hulgal desinfitseerimsivahendeid ja tunnevad suurt rõõmu, et suudavad lahendada probleeme.

Veokitele laaditud humanitaarabi Kesk-Aafrika Vabariigis / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kuid nad ei pruugi sellega sugugi probleeme lahendada. Õigupoolest käivad praegu arutelud, kas mõned (mitte siiski kõik) sellised vahendid ei avalda mitte tõsist püsivat mõju.

Mikrobioloog Paul Hunter kirjutab:

Vee desinfitseerimiseks kasutatav kodukeemia ei paista avaldavat mingit mõju rahvatervisele. Ma asuksin hea meelega teisele seisukohale, kui keegi käiks välja korraliku tõendusmaterjali, aga see peab siis ka olema suur topeltpime uuring.

Sõnaga, lahendus, mida paljud organisatsioonid peavad kindlaks nagu aamen kirikus, ei pruugi vaestele kogukondadele tegelikult üldse erilist kasu tuua.

Ei tasu eeldada, et kõik lahendused on ühtmoodi head. Jah, muidugi, sinu raha eest ostetakse külale malaariavastaseid sääsevõrke. Aga kas nad seda vajavadki? Kas see lahendab nende kõige akuutsema probleemi? Pole raske tunda end hästi millegi annetamise pärast, aga võib-olla üritad lahendada sootuks vale probleemi.

Kolmas põhjus: lahendus ei ole lõpuni läbi mõeldud

Tehnoloogiafirmad püüavad aina enam jõuda arenguriikidesse ja pakkuda lahendusi, mis «lahendavad» kõik probleemid korraga. Nad jagavad tahvelarvuteid ja internetikioskeid, uskudes, et need aitavad inimestel ise vaesuse küüsist välja rabelda.

See on muidugi üllas taotlus, aga enamasti kukub see läbi. Miks? Sest tehnoloogiafirmad ei ole lahendusi lõplikult välja töötanud koostöös kohaliku valitsuse ja ettevõtetega. Kui pole taristut, siis on niisugused tehnoloogialahendused justkui plaastriribake suure mürsuhaava peal. See võib hetkeks veritsemise peatada, aga probleemi see ei lahenda.

Üks esimesi asju, mida doonorasutus või uued vabatahtlikud saavad kiiresti teada, on tõdemus, et vaesus ei ole kunagi isoleeritud teema. Kõik on kõigega seotud ja sageli väga keeruline. Näiteks ebapiisav sissetulek on seotud napi hariduse, kesise taristu, avaliku korra, kapitali kaasamise võimaluste, kehva tervist tingiva halva veekvaliteedi, kogukonna sisemiste sidemete ja muu sellisega. Iga algatust tuleb käsitleda kõiki seoseid silmas pidades.

Eric Bellman kirjutab tehnoloogiafirmade kohta, kes püüavad Indiat «uuendada»:

40 dollarit maksev tahvelarvuti, mis pidi korraldama hariduses revolutsiooni, ei saanud taotletud valitsuse toetust. Üleriigilised internetipunktide võrgustikud, mis pidid aitama talumehi, on suurelt jaolt suletud. 2000 dollarit maksev Tata Nano miniauto, mis pidi võimaldama miljonitel inimestel loobuda ohtlikest koguperemootorratastest, ei saanudki populaarseks ning vägistamisvastased äpid, mis pidanuks geolokatsiooni ja automaatse mobiilisõnumi saatmise abil kaitsma naisi, jäid paraku politseisüsteemi ühendamata.

Tata Nano auto / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Ei ole lihtsalt võimalik paisata kõrgtehnoloogilisi seadmeid riiki, kus puudub nende kasutamiseks tarvilik taristu. Sama hea oleks olnud anda Ameerika asustajatele kätte kuulipildujad või lennukid. See oleks lihtsalt kaose tekitanud.

Tehnoloogiaga tegelevaid mittetulundusühinguid on tänapäeval rohkelt ja kõikjal. Annetad veidi raha ja saadad arvuteid vaestesse riikidesse. Aga kas neid ka kasutatakse või jäävadki nad kuhugi lattu tolmu koguma? Kas selles riigis seda tüüpi arvuteid üldse saab kasutada? Kas nendega pääseb internetti? See on niisiis levinud ja hõlpus strateegia, mis aga tihtipeale ei saavuta eesmärki.

Neljas põhjus: annetajatel puudub kestlik plaan

Sageli tõttavad doonorid abistama, ilma et neil oleks õigupoolest plaani, mis pärast nende lahkumist abist peaks edasi saama. Nad usuvad, et nende töö on tehtud, kui nad on esialgse lahenduse teoks teinud – ega isegi mõista, et ilma tulevikuplaanita ei ole sellest tegelikult sugugi kasu.

Liiga sageli ei peeta üldse silmas tugistruktuure, olgu siis valitsuse poliitikat, jätkuvat julgustamist, õpetuse pakkumist või kas või piisavat rahalist toetust. Paljud meist eelistavad elada fantaasiailmas ja arvata, et inimesed, kes on kogu elu pidanud taluma vaesust ja nuputama kõikvõimalikke toimetuleku viise, võtavad äkitselt üdini omaks need väärtused ja ressursid, mis on üldse teinud võimalikuks sekkumise nende ellu.

Ehe näide selle kohta on Maailmapanga miljard dollarit, millega üritati parandada Tansaania elanike ligipääsu veele. See oli loomulikult õilis eesmärk, aga mingit edu ei saavutatud.

Global Post andis teada:

2007. aastal [enne projekti algust] sai ainult 54 protsenti tansaanlasi kasutada vähegi paremat vett, mis tuli kaevust või pumbast ja oli saastumise eest kaitstud. 2012. aastaks oli nende osakaal langenud 53 protsendini, kui uskuda Maailmapanga uusimaid andmeid. Kui pidada silmas Tansaana rahvaarvu suurenemist, siis on tegelikult võrreldes projektieelse ajaga 3,5 miljonit tansaanlast enam, kel puudub ligipääs korralikule veele.

Milles peitus häda? Kestliku plaani puudumises. Ajapikku hakkas veeallikate kvaliteet alla käima ja need saastusid, kohalikel kogukondadel ei olnud aga raha ega vahendeid olukorra parandamiseks. Nii juhtuski, et mõned kogukonnad sattusid algsega võrreldes palju halvemasse olukorda.

Põgenikelaager Afganistani pealinnas Kabulis / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Herbert Kashililah on otsustavalt tauninud: «Kui ma olen Maailmapangast, siis on mul lihtsam välja pakkuda uusi projekte kui kindlustada, et inimesed saaksid ise oma asjadega hakkama.»

Sõnaga, selliseid probleeme ei saa lahendada heasüdamlikud kõrvalseisjad, vähemalt mitte siis, kui selle taga ei ole samuti kohalikud elanikud ise, kelle seas leidub ka eestvedajaid, kes soovivad probleemiga tegelda ja elu paremaks muuta.

Et tuua praktiline näide, siis on näiteks võimalik rahastada mõne heategevusorganisatsiooni kaudu seda, et perekond saab lehma. See on suurepärane, aga mida nad sellega õieti peale hakkavad? Kas neil on piisavalt rohumaad, kus looma karjatada? Kas neil on võimalik talle sööta hankida? Kas nad üldse teavad, kuidas lehma pidada?

Viies põhjus: see toob kahju kohalikule majandusele

Mõne aasta eest tuli Jason Sadleril mõte koguda miljon t-särki ja annetada need Aafrikale. Lisaks ilmselgele küsimusele, kas nad tegelikult üldse vajavad t-särke, jättis Sadler arvestamata ühe tohutult tähtsa teguri: oma sammu mõju kohalikule majanduselule.

Väga paljud doonorid ei saa üldse aru, et nende tegevus lämmatab kohalikku majanduselu.

Eriti just katastroofiabi korral tuleks väga hoolikalt jälgida selle mõju kohalikule majanduselule. Palju mõistlikum on turgutada kohalikke ettevõtjaid, et nad saaksid ise inimeste vajadusi rahuldama hakata.

Turg Senegalis / Scanpix

FOTO: SCANPIX

Sama kehtib näljahäda korral: esijoones osta kohalikku toitu, õhutada inimesi rohkem toiduaineid tootma, hankida varusid kohapealt.

Organisatsioonid peavad hoolikalt kaaluma oma sammude majanduslikku mõju. Kas need tulevad majandusele kasuks või kahjuks? Kas töökohti luuakse juurde või neid jääb hoopis vähemaks? Kas inimestel tekib lõpuks võimalus hakata ise korralikult teenima? Kui selliseid tegureid arvesse ei võeta, jäävad vaesed veel vaesemaks.

Oletame, et ühel kohalikul mehel on õitsev t-särgi äri. Nende valmistamise ja müügiga teenib ta elatist nii endale kui ka kogu perekonnale.

Mis juhtub siis, kui järsku paisatakse tema riiki miljon t-särki? Jah, keegi ei osta enam tema käest. Miks peakski, kui nad võivad saada särgi täiesti tasuta! Nii et selle mehe t-särgi äri laostub ja ta kaotab sissetulekuallika.

Aga mis saab siis, kui annetatud t-särgid on viimaks ribadeks kantud? Kohapeal pole enam ühtegi ettevõtjat, kes tühiku täidaks, ja nii on vaja uut abisaadetist – tekib sõltuvus. Ja kõik see igati heade kavatsustega annetaja tõttu.

Mis oleks lahendus?

Business Connect toetab kindlalt arusaama, et ise, abita hakkama saavad ärilahendused võimaldavad vaesust leevendada palju kestlikumalt kui kas või tuhat tasuta laiali jagatud eset. Iga annetus, mida saame või mida me vahendame, läheb kohalikule ettevõtjale, kes saab selle edasimüügi pealt vahendustasu. Sama ettevõtja peab mõistagi pakkuma ka toote eluea jooksul toetust, vajadusel loomulikult samuti hooldust ja parandust.

Otsustusõigust ettevõtjate enda kätte andes anname tõuke kogu kohalikule majandusele ning aitame üles ehitada tugevaid ettevõtteid, mille «rohelised» ja elujärge parandavad tooted väärivad ostmist. Seda tehes tasume mõistagi mitmesuguseid makse, mis samuti aitab kaasa majanduse elavnemisele.

See ongi meie missioon. Me ei taha lihtsalt kogukondi annetustega üle külvata – ei, me soovime kirglikult, et kohalikud kogukonnad õitseksid. See lihtsalt on palju parem viis.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane