Ahto Lobjakas: Rahvaerakond Reform

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Reformierakonna liidri Hanno Pevkuri lubadus loobuda edaspidises valimisvõitluses rahvuste pinnal vastandumisest kujutab endast sõjakuulutust «tagatoale», mille mütoloogilisimaks esindajaks on tõusnud Kristen Michal.

Reedel Äripäeva «Kuumas toolis» istunud Pevkur vaevalt usub, et seni Eesti taasiseseisvumisaja poliitikat varjutanud küsimus identiteedist iseenesest kaob.

Kõik usutleja Aivar Hundimäe asjakohased küsimused olid seotud Michali isikuga ning Pevkur kinnitas igas vastuses seose olemasolu. Rahvustepõhine vastandumine – mille koht Pevkuri kõige reljeefsemas väljenduses on nüüd «Eesti ajaloo prügikastis» – oli Michali strateegia Tallinnas. Tallinnas Reformierakond hävis ses mõttes, et mängis end järgmiseks neljaks aastaks täiesti auti.

Muidugi tuleb tähele panna, et rahvustevahelise vastandumise poliitika on ainus poliitika, mida Reformierakond on viimase kümne aasta jooksul ajanud. Rahvustevahelise vastandumise poliitika on parteile olnud edukas, kuna tõi Reformile 2011. ja 2015. aastal valimisvõidu. Vene kaart on olnud Reformierakonna tagatoa trumpäss mitte ainult pragmaatiliselt, vaid ideoloogilisest veendumusest. Pevkur on seetõttu võtnud suure riski. 

Ka Reformierakonna uuema hingeelu mittetundja võib lisada rea tähelepanekuid, mis seda riski esmamuljest ratsionaalsemana lubavad paista.

Esiteks tuleb Pevkuri kannapööre ajal, mil temast sai ühtlasi riigikogu teine aseesimees Eesti poliitikast järjest kuulsusetumalt taanduva Taavi Rõivase asemel. Pealtnäha on tegemist kummalise sammuga, mis ähvardab Pevkuri opositsioonipoliitika ääsist üsna kaugele nihutada. Operatiivtöö jääb nüüd tahes tahtmata uuele fraktsioonijuhile Jürgen Ligile.

Kuid unustatakse Jüri Ratase inspireeriv eeskuju. Ratas nimelt näitas, et riigikogu teise aseesimehe koht on suurepärane koht, millelt üle kogu Eesti ringi reisides ehitada üles tõhus ja võimas sidemete ja toetajate võrgustik.

Pevkuri gambiidi tulemuslikkust saame hinnata 2019. aasta märtsis. Reformierakond on traditsiooniliselt olnud meritokraatlik partei. Hea häältesaak garanteerib ka hea positsiooni võimu jagamisel. Michalist kaks või kolm korda suurem häältesaak paneks viimase ambitsioonidele taas jala ette.

Teine mõttekäik on lennukam. Kuidas kavatseb Pevkur kompenseerida rahvustevahelise konflikti eemaldamise erakonna arsenalist? Ülalosundatud usutlust lugedes näeme, et Pevkur kõrvutab korduvalt Reformi kehva tulemust Tallinnas head tulemusega Tallinnast väljas.

Siit võiks järeldada, et Pevkur üritab ka Reformi raskuskeset nihutada kohtadele (nagu tegi Rataski). Sihikul oleks seega Reformi muutmine rahvaparteiks Saksa mudeliga. Praegusena on Reform struktuurilises plindris: Keskerakond domineerib tsentris ja vasakul poolel. Reform on primus inter pares konkurentsitihedal paremal tiival. Valimiste võitmiseks tuleb kuidagi võtta hääli IRLilt ja EKRE-lt. Rahvusradikaliseerumine ei tööta, sest nii IRL kui ka EKRE on suuteline Reformist piisavalt üle karjuma, et ankurdada too Eesti poliitika igaveseks teiseks Keskerakonna järel.

Muidugi on Pevkuri plaanil mitu nõrka kohta. Reformi pole kunagi valitsetud väljastpoolt tagatuba. Pevkuri loomulikud liitlased on isa ja tütar Kallased. Kaja Kallast mainis Pevkur usutluses jälle kontrastis Michaliga, kuid ta on kaugel Brüsselis. Siim Kallas Viimsi vallavanemana on huvitaval trajektooril, aga jääb Eesti suures poliitikas autsaideriks.

Pevkur peab sõda kahel rindel, ühel pool Kesk ja teisel pool kolm ülejäänud paremparteid. Kuid ta võib olla teinud panuse õigele kaardile, kalkuleerides, et Reformi toetuse tuumik, Eesti uuem keskklass, on sõjahüsteeriast väsinud.