Martin McKee: alkoholitootjaid tuleb hinnata nende tegude, mitte sõnade põhjal

Martin McKee Foto: Sille Annuk / Postimees

Poliitikud ei tohi alkoholitootjate kavalale lobitööle järele anda, sest kaalul on inimelud, hoiatab professor Martin McKee.

Kunagi, palju aastaid tagasi, võisid mitme riigi ministrid julgelt tubakatööstuse esindajatega maha istuda. Tubakatootjate jutt oli toona mõjus: nad lõid uusi töökohti ja nende toodetelt võetavad maksud aitasid valitsustel osta kõike, mida parasjagu vajasid.

Neil jäi aga ütlemata, et kuigi kasutajad tarbivad nende toodet täpselt nii, nagu on ette nähtud, tapab see neist enam kui pooled. Ka ei lausutud sõnagi tohutu kulu kohta, mis tekib siis, kui on tarvis hoolitseda inimeste eest, kes vaevlevad suitsetamisest tulenevate haiguste käes.

Praegu ei kujutaks ükski enesest lugupidav poliitik ettegi, et võiks end tubakatootjate seltskonnas näidata. Maailma riikide valitsused on jõudnud ühisele arusaamale, et sellel tööstusel ei tohiks tervishoiupoliitika arendamise juurde mingit asja olla.

Kuid on ka teisi tööstusi, mille müüdavad tooted on paljude enneaegsete surmade põhjus. Maailma haiguskoormusuuringust (Global Burden of Disease study) nähtub, et alkohol on üks olulisemaid eluaastate ja tervise kadumise põhjuseid. Näiteks Eestis oli 2016. aastal alkohol kõrge vererõhu järel enneaegset surma ja puuet põhjustavate tegurite hulgas teisel kohal. Need tulemused on innustanud üha suuremat teadlaste ringkonda uurima, milline on alkoholitööstuse osa selles õnnetuste laines.

Nende avastused on äärmiselt murettekitavad. Kuigi alkoholitootjad püüavad jätta muljet, et nad on osake lahendusest, edendades näiteks nn vastutustundlikku alkoholijoomist, siis on praeguseks terve hulk tõendeid, mis näitavad, et nad käituvad täpselt samamoodi nagu tubakatootjad.

Nii nagu tubakatööstus kulutas hulgaliselt ressursse selleks, et varjata passiivse suitsetamisega seotud ohtusid, on alkoholitööstus teinud kõva tööd selle nimel, et varjata tõendeid, mis seovad alkoholitarbimise üha suurema arvu eri tüüpi vähivormidega.

Hiljuti uuriti näiteks alkoholitootjate veebilehekülgi, et saada ülevaade sellest, mida alkoholitootjad ise vähki haigestumise riski kohta kirjutavad. Nende sõnumid olid vägagi eksitavad ja teadlased selgitasid välja kolm taktikat.

Esiteks eitamine – olulisi tõendeid selle kohta, et alkoholitarbimine suurendab vähki haigestumise riski, ei mainitud kas üldse või vaidlustati need. Teiseks tõe moonutamine – vähki haigestumise riski küll mainiti, aga probleemi suurust vähendati märkimisväärselt. Kolmandaks tähelepanu kõrvalejuhtimine – arutelu viidi kiiresti eemale sellest, kuidas alkohol võib otseselt soodustada levinud vähivormide, nt rinna- ja pärasoolevähi teket.

Täpselt samamoodi nägi ka tubakatööstus kõvasti vaeva selle nimel, et mõjutada teadlaste kasutatavaid meetodeid. Näiteks võidi nõuda, et teadustöö metoodikas järgitaks teatavaid standardeid, mida tegelikkuses oli võimatu saavutada, või leiti mõni muu põhjus, miks teadustöö oli võimatu. Ühe kurikuulsa näitena väitsid tubakatootjad, et «vägivald on ebamäärane mõiste», mistõttu on seda võimatu uurida. Nad võisid väita, et kui keegi purjus peaga oma auto vastu seina sodiks sõitis, ei tähenda see veel, et surma põhjustas just alkohol – nende silmis võisid surma põhjuseks olla kehvad teeolud või hoopis midagi kolmandat.

Kogu oma ajaloo vältel on tubakatööstus püüdnud endast võimalikult abivalmis muljet jätta. Näiteks rahastati isegi valitsusi, et need korraldaksid noortele suunatud suitsetamisvastaseid kampaaniaid. Sõnum oli selge: kui oled laps, siis ära suitseta. Kõik sellesse sihtrühma kuulujad tahtsid aga loomulikult täiskasvanud olla, nii et pole midagi imestada, kui tuli välja, et need kampaaniad ainult kasvatasid suitsetajate arvu.

Ka alkoholitööstus tahab abivalmis olla. Inglismaal arvas valitsus, et nad suudavad tõepoolest aidata, ja pani kokku rahvatervisega seotud vastutuse plaani (Public Health Responsibility Deal).

Nagu paljud ka ennustasid, ei tulnud sellest midagi välja. Ettevõtted toetasid heameelega meetmeid, mis ei töötanud, tehes samal ajal kõik selleks, et vältida meetmeid, mis ka tegelikult tulemusi anda võiksid, näiteks kõrgemad maksud või reklaamipiirangud. Iirimaal algatati kampaania «Lõpeta alkoholi liigtarvitamine» (Stop Out of Control Drinking), millega keskenduti taas kasutule tegevusele ja anti mõista, et probleem on hoopis inimeste käitumises, mitte selles, kuidas alkohol nende tervisele mõjub.

Samamoodi nagu tubakatööstus, on ka alkoholitootjad näinud vaeva selle nimel, et jõuda valitsustega vabatahtlike kokkulepeteni ja vältida konkreetseid õigusakte. Nad väidavad, et vabatahtlikud kokkulepped on mõjusamad, sest kõik on nendega nõustunud. See on muidugi täielik absurd. Inglismaal lubasid ettevõtted oma tooted märgistada terviseohtu näitavate siltidega, aga järgnevad uuringud näitavad, et paljud ei ole seda teinud.

Samuti on tubakatööstusel seljataga pikk ajalugu sellega, kuidas nad oma kriitikuid ründavad – enamasti tehakse seda kellegi kolmanda kaudu. Sotsiaalmeedia areng on selle tunduvalt lihtsamaks muutnud. Need, kes alkoholitööstust uurivad, on sarnaste rünnakute alla sattunud. Neid süüdistatakse näiteks ideoloogilises kallutatuses, selles, et nad propageerivad marksismi, ja paljus muus.

Alkohol erineb tubakast. Kui seda vähestes kogustes tarbida, on see üsna ohutu. Isegi üks suits päevas suurendab märkimisväärselt südamehaiguste riski. Ja alkoholitööstus tahab, et me usuksime, et nad erinevad tubakatööstusest.

Ehk võiks see nii olla. Aga mida rohkem me selle kohta teada saame, seda paremini  mõistame, et need on tegelikult ühesugused. Eesti valitsus on astunud julge sammu ja võtnud alkoholi oma Euroopa Liidu eesistumisperioodi päevakorda. Euroopa rahvatervise kogukond toetab seda sammu ja on tänulik nii nende 1600 eestlase nimel, kes igal aastal liigse alkoholitarbimise tõttu enneaegu surevad, kui ka kõigi nende Euroopa perekondade nimel, kes jäävad igal aastal leinama lähedasi, kelle elud neilt liiga vara ära võetakse.