• Kuni püsib võimu kuritarvitamise suhtes vaikusespiraal, ei muutu midagi.

Ilona Leib

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Aastaid tagasi sain ühel kevadisel päeval kõne toonaselt linnapealt, kes ütles, et on tarvis rääkida. Tulgu ma tema juurde. Kõigepealt teatas linnapea, et partei peasekretär on talle ülesandeks teinud korraldada nii, et ma ei kandideeriks erakonna juhatusse. Ju nad siis uskusid, et mind oleks valitud. Suurärimees oli kurtnud minuga tekkinud erimeelsuste üle ühe börsiettevõtte ülevõtmise osas.

Tellijale

«Kui sa ei teata täna ise koosolekul, et loobud kandideerimisest, siis tulen mina ja veenan teisi,» ähvardas linnapea. «Aga sa ju tead, et mul on ideid erakonna arendamiseks ja suurärimehel on ainult raha,» ütlesin mina. «Erakond valib raha,» ütles ta sõnad, mida ma ei suutnud veel pärast kuulmistki hulka aega uskuda.

Järgmiseks kuulsid mu toona 26-aastased kõrvad oma kodulinna meeri suust: «Siin linnas sul enam tööd ei ole.» See oli ähvardus ja otsus ühekorraga. Kuhu mul aga selle jutuga minna oleks olnud? Kahe inimese jutuajamine linnapea kabinetis. Sõna sõna vastu. Julm ja jälk.