Diplomaat Jaan Reinhold

FOTO: Välisministeerium

Idapartnerlus pole lihtsalt jututuba, sellest tõuseb Eestile ja kogu Euroopale otsest tulu. Endisi Nõukogude vabariike aidates loome ootuspärast komberuumi meie ettevõtjaile, kes seal tegutseda tahaksid, selgitab diplomaat Jaan Reinhold.

Euroopa Liidu naabruspoliitika sai olulist täiendust aastal 2009 idapartnerluse näol, mil äsjane Venemaa agressioon Gruusiasse oli näidanud, et on kuus riiki, mis vajavad rohkem ELi tähelepanu. Nüüdseks on Poola ja Rootsi intsiatiivist saanud oluline poliitiline ja praktiline koostöövahend, mille verstapostiks Eesti eesistumisperioodil kujuneb idapartnerluse tippkohtumine novembrikuus Brüsselis ja seda toetavad konverentsid Tallinnas.

Idapartneritena käsitletakse niisiis kuut riiki: Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova,  Valgevene ja Ukraina, keda vaatamata oma eripalgelisusele ühendab soov koostööks Euroopa Liiduga.

Nõukogude totalitaarriigi kokkukukkumisest möödunud veerandsajand toob selgelt esile erinevused tollaste liiduvabariikide, praeguste rahvusriikide arengus. Kui iseseisvuse taastanud, demokraatliku ühiskonnakorralduse ja toimiva turumajandusega Balti riigid on ELi täieõiguslikud liikmesriigid, siis ülejäänud Nõukogude Liidu varemetele tekkinud riigid suhestuvad ELiga eri koostöövormide kaudu, millest mitmepoolseim ongi idapartnerlus.

Samas on siingi riikide ambitsioon ELi suunal erinev. Kui Gruusia, Moldova ja Ukraina on ELi assotsieerimislepingulised partnerid, siis näiteks Armeenia puhul ootab uus koostöölepe allkirjastamist ja Aserbaidžaaniga alles toimuvad kõnelused uue lepingu üle. Valgevene puhul loobuti ELi sanktsioonidest poolteist aastat tagasi ja idapartnerlus on praegu sisuliselt ainuke toimiv koostööplatvorm ELiga.

Pitseri ELi koostööle idapartnerlusriikidega ja ka nende endi vahel vajutab kahtlemata asjaolu, et kõikide partnerite, peale Valgevene, julgeolekut mõjutavad vastuolud, ja assotsieerunud riikide puhul saab rääkida konfliktidest, millesse on otseselt segatud Venemaa.

Lisaks eelnimetatule tuleb naabruspoliitika käsitlemisel ELis arvestada erinevate seisukohtadega, mis põhinevad geograafilisel sättumusel ja eri liiki huvidel, mis teevad mõnikord keeruliseks konsensuse leidmise idapartnerluse küsimuses. Nii ongi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest – Suurbritannia ja Skandinaavia riikide toel  – kujunenud aktiivsed idanaabruse eestkõnelejad, samal ajal kui näiteks ELi lõunatiiva riigid on võtnud juhtrolli ELi lõunanaabruse aruteludes.

Milleks ja kellele?

Kuigi ELi kahepoolsed suhted mainitud kuue riigiga olid reguleeritud juba ka varem, sai laiapõhjalise idanaabruspoliitika tekke päästikuks Vene-Gruusia sõda ja Gruusia osaline okupeerimine Venemaa poolt 2008. aastal. See osutus tõehetkeks ELi liikmesriikidele, näidates, et need kuus riiki vajavad rohkem tähelepanu nii poliitiliselt kui ka majanduse jalule upitamisel.

ELi ja idanaabrusriigid teevad ühistööd tinglikult neljas valdkonnas: demokraatia ja hea valitsemistava rakendamine, jätkusuutliku majandusarengu toetamine, energiajulgeoleku tugevdamine ja inimestevaheliste kontaktide loomisele kaasaaitamine. Eesmärk on tagada riikluse toimimine, poliitilise stabiilsuse ja majandusliku heaolu loomine sõbraliku ja ettearvatava käitumisega naabruskonnas.

Eesti, kes on idanaabruspoliitika suur toetaja, oli seda ka enne ametliku poliitika vastuvõtmist. Nii näiteks andsime juba selle sajandi alguses nõu Ukraina reformide ettevalmistamisel ja praegu oleme per capita suurimate doonorite hulgas Ukrainas. Eesti usaldusväärsusele nõu- ja abiandjana aitab kaasa meie kogemus oma riigi ülesehitamisel ning vene keele oskus.

Avaldamaks toetust ELi idapartnerluse poliitikale ja kooskõlastamaks tegevust, algatas välisministeerium 2011. aastal Eesti Idapartnerluse Keskuse loomise. Esialgu Diplomaatide Kooli allüksusena tegutsenud keskusest on välja kasvanud eraldiseisev sihtasutus, mis viib läbi nõustamisprogramme ja koolitusi vastavalt idapartnerluse riikide soovidele ja vajadustele.

Mida ootavad idapartnerid, mida meie?

Eesti Idapartnerluse Keskuse tegevusvaldkonnad on eritahulised. Oleme õla alla pannud riigivalitsemisüsteemi ülesehitamisele ja reformide läbiviimisele, jaganud oskusteavet  spetsialistide koolitamisel ja e-lahenduste kasutuselevõtmisel.

Kuivõrd ümberkorraldused on tihti valulised ja elanike seas tuleb teha pidevat selgitustööd, pakume eraldi programme kohalikele ajakirjanikele, selgitamaks avalikkusele reformide vajalikkust ja sellega kaasnevat.

Kui vaadata meie viimase aja tegevusi, võib öelda, et eestlaste jalajälg idapartnerite abistamisel on tublisti nähtav. Näiteks vabakonna ühenduste koostöökoalitsiooni loomine Gruusias, mis hõlmab üle 80 ühenduse. Valitsuskommunikatsiooni mudeli väljatöötamine Ukrainas, et selgitada elanikele reformide sisu ja vajalikkust. Kommunikatsiooniprojektid Gruusias ja Moldovas, et selgitada ELi lõimumise aspekte omavalitsustele.

Kohalike omavalitsuste nõustamine praktilistes valdkondades, näiteks vabakonda kaasava eelarve rakendamine Zaporižžjas ja jäätmemajanduse korraldus Gruusias Telavis ja Ukrainas Lutskis. Kui siia lisada veel kõrgemate riigiametnike valikusüsteemi nõustamine Armeenias ja Aserbaidžaanis ning e-lahenduste rakendamine rahvaloenduse läbiviimiseks Valgevenes, kirjeldab see meie koostöö mitmetahulist iseloomu.

Eesti ei ole majanduslikult sedavõrd võimekas, et finantseerida programme välisriikides, pidamata seejuures silmas kahepoolset mõju ja tingimuslikkust. Peame oma tegevuste kaudu õigustama ka meie maksumaksjate ja doonorite ootusi loodetavate tulemuste osas.

Näiteks nõustades partnereid õigusriigi küsimustes, korruptsioonivastase võitluse valdkonnas või bürokraatia ohjeldamisel, tekitame sihtriigis ühtlasi ootuspärast komberuumi meie ettevõtjaile, kes soovivad neile turgudele laieneda.

Mitte alati ei ole meie tegevus edukas ning investeeritud ekspertide aeg ja raha ei pruugi viia soovitud tulemuseni, sest üsna tihti kohtab idapartnerluse maastikul veel mentaliteeti, mis on protsessikeskne, mitte tulemusele suunatud.

Kõige selle taustal oleme tugevdanud veelgi Eesti kui usaldusväärse partnerriigi kuvandit idapartnerluse riikides, harinud ja koolitanud oma eksperte läbi ühistegevuste. See on aidanud realiseerida meie välispoliitika eesmärke ja tugevdanud liitlasuhteid meile oluliste partneritega. Mis aga peamine, oleme loonud endale teadmise idapartnerluse riikides toimuvast, aidates kaasa meie ettevõtjate, teadlaste ja poliitikakujundajate tegevusele.

Tipptegijad Tallinnas

See nädal on Eestile idapartnerluse valdkonnas silmapaistvalt oluline. Alates teisipäevast võõrustame Tallinnas idapartnerluse vabakonna konverentsi, millega paralleelselt toimub idapartnerluse ärifoorum.

Mõlemad konverentsid on novembris Brüsselis toimuva idartnerluse tippkohtumise, kus osalevad riigipead ja valitsusjuhid, kõrvalüritused, andes võimaluse panustada tippkohtumise olulisse eesmärki – lähemate suhete arendamine – ka kodanikuühiskonnal ja ettevõtjatel. Mõlemad rahvarohked konverentsid toovad Eestisse ligikaudu 700 aktiivset idapartnerluse teemadega tegelevat inimest.

Lisaks aruteludele anname külalistele võimaluse tutvuda ka praktilise poolega, tutvustades neile meie vabakonnaühenduste tegevusi ning viies nad tutvumiskohtumistele ettevõtetesse ja ärisuunitlusega maakonnavisiitidele Tartusse ja Ida-Virumaale.

Kõik see näitab, et meie naabruses on riigid, kelle heaolu läheb meile korda, ja oleme avatud meele ja südamega huvitatud koostegevusest nendega.

Autor on endine Eesti suursaadik Kasahstanis, praegu välisministeeriumi idapartnerluse erivolitustega diplomaatiline esindaja ja SA Eesti Idapartnerluse Keskuse direktor.

Mis on idapartnerlus?

2009. aastal alguse saanud Euroopa Liidu naabruspoliitikast välja kasvanud idapartnerlus on Euroopa Liidu, Euroopa Liidu liikmesriikide ning kuue Ida-Euroopa partnerriigi – Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene – ühisalgatus.

Idapartnerlus võimaldab huvitatud idapartnerriikidel Euroopa Liidule läheneda üha tugevamaid poliitilisi, majanduslikke ning kultuurilisi sidemeid luues.

Olulised teetähised on viisavabadus Moldova kodanikele (2014) ning Gruusia ja Ukraina kodanikele (2017).