/nginx/o/2017/03/13/6445711t1hf6de.jpg)
Lugemist hõlbustava sidekriipsu ehk loetavussidekriipsu võib panna liitsõnadesse selleks, nagu nimigi ütleb – et neid sõnu oleks lihtsam lugeda. Põhjusi võib olla mitmesuguseid: liitsõna on pikavõitu (nt fluorestsentspolarisatsioon-immuunanalüüs); nimetuletises soovitakse näidata nimede piiri (nt hannes-võrnolik); sõna valesti lugemise vältimiseks (nt puu-rauk tähenduses ’väga vana puu’); liitsõnaosade piiril on kõrvuti kolm või rohkem ühesugust tähte (nt maa-ala, pikk-kuub, kuu-uurija).
Loetavussidekriipsu panek liitsõnasse, kus on kõrvuti kolm või rohkem ühesugust tähte, on vabatahtlik. Ka ÕS 2013 ei esita sellistes märksõnades loetavussidekriipse, sestap ongi ÕSis nt märksõnad maaala ja pikkkuub, mis ei tähenda, et vale oleks kirjutada sidekriipsuga maa-ala ja pikk-kuub. See keelereegel nagu paljud teisedki pole aga alati sama liberaalne olnud.
Kolme või nelja ühesuguse tähe kõrvuti sattumise vältimiseks on sidekriipsu soovitanud tarvitada juba Johannes Aavik 1936. aasta «Eesti õigekeelsuse õpikus ja grammatikas», kus ta küll eelistab panna seda täishäälikute vahele (nt turu-uudised, isamaa-armastus), ent kaashäälikute vahel ei ole sidekriips tema väitel nii tähtis ja sobib kirjutada nii plekk-katus kui ka plekkkatus. Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli 1968. aasta «Eesti keele grammatika» väljendub juba rangemalt: «sidekriipsu tarvitatakse, et vältida kolme või nelja ühesuguse tähe kõrvuti kirjutamist». 1976. aasta ÕSi grammatikalisas on nõutud, et «sidekriipsu tuleb tarvitada, kui satuvad kõrvuti kolm või enam ühesugust tähte» – küllap tol ajal oli maaala, pikkkuub või jäääär jäme kirjaviga, mis õpilasel kohe hinde alla võttis.
Esimesi märke selle reegli lõdvenemisest näitab 1993. aastal ilmunud «Eesti keele grammatika», kus on öeldud, et sidekriipsu kasutamine enam kui kahe sama tähe järjendis on vähenemas. Tiiu Erelti 1995. aasta «Eesti ortograafia» kasutab aga juba sõna võib: «sidekriipsu võib panna liitsõna piiril, kus satuvad kõrvuti kolm või enam ühesugust tähte». Ring on täis saanud.
Sidekriipsutamisega ei maksa siiski hoogu minna. Nagu öeldud, võib loetavussidekriipsu panna siis, kui sõnade liitumiskohas on kolm või rohkem ühesugust tähte, aga kahe ühesuguse tähe vahele pole seda vaja – näiteks üleeuroopaline kirjutatakse alati ilma kriipsuta, aga üle‑eestiline võib kirjutada nii kriipsuga kui ka ilma: üleeestiline. Sidekriipsu pole vaja panna ka seda tüüpi liitsõnadesse, nagu lemmikkaubamärk, terviseedendus ja lameekraan või guljaššsupp, kloššseelik ja koduloouurija.