Ahto Lobjakas: bin Laden elus ja surmas

Ahto Lobjakas. Foto: .

Bin Ladeni märtripotentsiaal on tohutu.  Oht kasvab Euroopa mošeede läheduses, kus islamivaimulikud asuvad toimunut tõlgendama. Sellele järgneb põliselanike võõravihalaine, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas. 

Mõnikord on kahju, et Eestis puudub nekroloogide komme. Suur­britannias on obituary omaette ajakirjandusžanr, mis rõhutatud distantsi ja perspektiiviga võtab seisukoha. Vaeb lahkunu kohta ajas; teeb subjekti kohta üldistusi ning esitab neutraalse, kuid mitte tingimata kiretu sissevaate tema isiksuse peenematesse iseärasustesse.

Midagi selles laadis: «Kahe impeeriumisõja veteranist Osama bin Ladenist sai uue sajandi hakul läänemaailma valgustus­ideaalide vihaseim vaenlane, kelle käsilased mõrvasid 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutes USAs ligi 3000 inimest. Bin Ladeni kaubamärgiks oli «primitiivsete» juhtimisvõtete, kommunikatsioonivahendite ja relvade surmav kombinatsioon, millega ta enam kui kümme aastat trotsis ja terroriseeris maailma kõige võimsamat ja tehnoloogiliselt arenenuimat riiki. Tema eraelu kohta kindlad andmed puuduvad, kuid erinevail teateil oli tal nelja abikaasaga kuni kaks tosinat järeltulijat.»

Nekroloogid on väljasurev žanr just seetõttu, et nad nõuavad praktiseerijalt absoluutset ajastu-kuulmist – üha keerulisem kunst foonil, kus detail ja taust kokku on järjest kirevam. Bin Laden ise oli selle paradoksi parimaid kehastusi. Pärit araabia hõimuühiskonnast, oli tema tegutsemisviis äärmuseni kohalik.

Peamiselt turvakaalutlustel selleni välja, et ta suhtles välismaailmaga vaid kullerite vahendusel ning tema residentsis Abbodabadis polnud ei internetti ega TVd. Teiselt poolt on ta nägu praegu üks äratuntavamaid kogu maailmas, oma emotsionaalses potentsiaalis ikooniline, nagu ütleksid ameeriklased.

Mis edasi saab, on rohkem kui kunagi varem inimfaktori küsimus. Organisatsiooni kui sellist enam sama hästi kui pole, on regionaalsed «filiaalid», isiklik lojaalsus ning ideoloogiana usu ja pimeda viha segu.
Kättemaks tuleb, aga kas juba täna või mõne järjekordse, paari kuu või aasta pärast toimuva spontaanse rünnaku ühe sildina, on võimatu öelda.

Bin Ladeni märtripotentsiaal on tohutu ning seda mitte ainult piirkondades, kus läänemaailma (sh Eesti) sõdurid vaatavad läbi sihiku seda, mis lõviosale neist tundub paremal juhul keskaegse barbaarsusena. Oht kasvab kindlasti Euroopas asuvate mošeede läheduses, kus suuremal või vähemal määral radikaalsed islamivaimulikud hakkavad  toimunut oma koguduste jaoks tõlgendama.

Ühe kummalise ajakohase kokkusattumusena meenutas Wikileaks nädalavahetusel, et 30 Guantánamo vangi värvati Londoni Finsbury Parki mošees.

Järgneb ilmselt vältimatu põliselanikkonna ksenofoobialaine. Jääb vaid loota, et selle lainetuse vastandlik dünaamika vaibub võimalikult kiirelt. Ka oma surmas võib bin Laden olla tappev.

Eesti asub tänu oma väiksusele ja isolatsioonile kui vanajumala selja taga.

Meie moslemid on üles loetud, mošeesid meil pole, Afganistani veteranid on peaasjalikult võidelnud tsivilisatsioonidevahelises kontekstis «omade» poolel ning väga vähesed võimalikest vaenlastest laias ilmas teavad, et me olemas oleme.

Kapo aastaraamatus «täheldas» 2010. aastal «mitme Eestist pärit mosleminoore õppimise finantseerimist Saudi Araabia ... vahhabiitlikku ideoloogiat levitavas Medina ülikoolis».

On sümptomaatiline, et islamistliku informatsioonilise enesemääratlemise taunimise kõrval ei nähta positiivset tutvumises araabia keele ja kultuuriga.

Olukorra tegelikust tõsidusest annab aga parimini aimu kapo analüüs, mille kohaselt pole Eestis äärmuslasi innustanud mitte otsekontaktid radikaalidega, vaid «sündmused maailmas». Peab lootma, et bin Ladeni viimaseks panuseks Eestis ei saa võõraviha vinnutamine.

Nekroloogilisele lainele naastes võiks lõpetuseks mõtiskleda ajaloo ja tema tähenduse üle. Millised olid šansid 12. septembril 2001, et Osama bin Laden tapetakse 66 aastat pärast päeva, mil teatati Hitleri surmast, ja seda mustanahalise USA presidendi valitsusajal, kelle keskmine nimi on Hussein?