Kerstin Meresma

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsed pole mullegi võõrad, aga ma ei näe vajadust kuulutada seda tervele maailmale või lahata sotsiaalmeedias juhtumite üksikasju, et tõestada, kuidas suutsin kaitsta enda au ja öelda ligitikkujale ei (miski, mis on minu jaoks iseenesestmõistetav). Ründajale lisatähelepanu tõmbamine on aeg, mida ma ei soovi säärase inimese peale kulutada.

Värvikas kirjeldus sellest, kuidas üks naine on minevikus mõne mehe lähenemiskatsed eemale tõrjunud või need suurte kannatustega üle elanud, on minu jaoks musternäide õrnema soo esindaja soovist tõmmata endale tähelepanu. On kindlasti olukordi, mida ei tuleks ega tohiks jätta enda teada, aga süüdistuste loopimisega tasub olla ettevaatlik. Samuti tuleks enda jaoks defineerida seksuaalne ahistamine.

Olen enda sugupoole suhtes säilitanud teatud kriitilise meele ja arvan, et naised kipuvad seksuaalse ahistamise süüdistust mõningates olukordades erinevatel põhjustel meeste vastu ära kasutama, sest nad teavad, et märk jääb teisele külge hoolimata sellest, kas süüdistus leiab tõestust või mitte.

Kui mõnel mehel läheb naise nägemisest peenis kõvaks, ei pea mina seda seksuaalseks ahistamiseks. Tegu on bioloogiaga: meestel erinevalt naistest on lihtsalt oma erutust veidi keerulisem varjata. Markantsete juhtumite suhtes tuleks säilitada huumorimeelt. Kui aga seda kõva riista üritatakse naise vastu hõõruda, on jutt hoopis teine.

Olen kahe käega selle poolt, et noortele – nii poistele kui tüdrukutele – tuleb koolis õpetada, milline on kohatu ja milline kohane käitumine, kui suheldakse vastassugupoolega, ning kuidas ära tunda seksuaalset ahistamist. Sest tavaliselt ei jaga juhtunut just need, kelle lugu peaks tegelikult avalikuks tulema.

Kui tegu on tõesti millegi kriminaalsega, siis tuleks teated sellest edastada politseile, aga üldiselt mitte meediale. See tekitab lihtlabast kõmu. Enamasti piisab ühele mehele lihtsast ja kindlast eist. Kui mõni mees peab mind seejärel igaveseks mõrraks, lasku käia.

Usun, et mehedki kannatavad seksuaalse ahistamise all, ent naised on selles lihtsalt veidi oskuslikumad ja teevad seda varjatumalt. Seda naiste oskust oma võlusid ära kasutada aga hoitakse hinnas. Topeltstandardid on kõikjal ja mitte sugugi alati meeste kasuks.

Samas oodatakse meestelt, et nad teevad kontakti saavutamiseks esimese sammu. Lisaks näevad naised ränka vaeva selle nimel, et just mehed neid saja teise omasuguse seast märkaksid ja heakskiitvalt reageeriksid. See pole ju mingi saladus, soovile silma paista on keskendunud terve tööstusharu.

Lisaks veel sotsiaalmeediakanalid, kuhu tihti just naised tähelepanu saamiseks väljakutsuvaid pilte postitavad. Ja siis on mehed sead, kui nad reageerivad?  

Naised pole – pange nüüd tähele – enamasti (!) süütud kannatajad. Ja ohvri imago loomisega kaugele ei jõua.