Juhtkiri: riigitööle koolipinki ja ühtlasi õpetajaks

AS Tallinna Sadam opereeritav Muuga kaubasadam. Foto: Toomas Huik

Kui rääkida erasektori kogemuste kasutamisest avalikus sektoris, tuleb paljudele esmalt meelde mullu aasta juhiks valitud Erkki Raasuke, kelle tegevust ja kriitilisi sõnavõtte majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunikuna saatis suur avalik tähelepanu. Vahest on just temast saanudki alguse nähtav ja positiivne trend, et eraettevõtete tippjuhid siirduvad, olgu või mõneks ajaks, riigi teenistusse.

Valdur Laid, Aivo Adamson, Valdo Kalm, Taavi Kotka, Jüri Rass – see on vaid väike loetelu tippjuhtidest, kes on viimastel aastetel juhtinud nii era- kui ka riigiasutusi. Eesti riigil on sellest palju võita. Optimeerimine ja efektiivsus ei pea alati olema eesmärk omaette, ent see, kui keegi, kes on harjunud raha lugema ja kasuminäitajaid jälgima, eelarveread terase kõrvalpilguga üle vaatab, tuleb kahtlemata kasuks eesmärkide seadmisel ja töö korraldamisel. Juhi puhul on väga tähtis eeskuju. Raasuke on tabavalt märkinud, et avatud maailmas liiguvad parimad inimesed sinna, kus näidatakse head juhtimist.

Raasuke, kes juhtis aastatel 2011–2012 riigi äriühingute tegevuse analüüsi koostamist, leidis, et juhtimise parema korraldamisega võiks riik võita kümneid miljoneid eurosid aastas. Ta kirjutas Arengufondi mõtteraamatus (2013): «Riik on oma olemuselt eraomanikust vähem paindlik, teatud oskuste, inimeste ja protseduuride puudumine paneb ta erasektoriga võrreldes kehvemasse positsiooni. Ent on ka puudusi, mis on hea pealehakkamise korral lihtsalt kõrvaldatavad.»

Riik ei suuda juhte värvates kunagi pakkuda palgakonkurentsi rahvusvahelistele kontsernidele, kuid töö avalikus sektoris annab väärt kogemuse. Võimaluse vaadata millegi toimimist seestpoolt, mida varem on vaadeldud vaid väljastpoolt. See on teistsugune sotsiaalne kapital, nagu teatud juhtimiskoolitus. Asjaolu, et Eesti riigiasutused on saanud erasektorist tippjuhte, peegeldab mõndagi positiivset riigi arengu kohta – igavat tööd need inimesed tegema ei läheks.

Mõistagi võib siinkohal küsida, kas tippjuhtide seesugune rändlus ning uute võrgustike teke ei peida endas ka teatud riske? Jah, muidugi teab mõnda valdkonda riigis kureerinud juht hiljem erasektoris tunduvalt täpsemalt, kuidas asjad toimivad. Aga samas tunneb nii valdkond kui ka avalikkus seda inimest palju paremini. Hämarad korruptiivsed seosed saavad ainest hoopis muudest allikatest.

Juht ei saa iialgi valmis, on öelnud Raasuke. Mida rohkem erasektori-kogemusega juhte avalikus sektoris käe valgeks saab, seda parem. Ning mõelda võib ka nii – ja see on eriti ilus mõte –, et niimoodi kingivad inimesed riigile midagi tagasi, justkui tänutäheks oma eduka karjääri eest.