Katrin Orav: elatise tasumise süsteem tuleb muuta mõistlikumaks

Katrin Orav. Foto: Erakogu

Elatise miinimummäär peab võtma arvesse rohkemat kui ainult peaaegu suvalist riiklikku standardit – iga üksikut juhtumit tuleb vaadata eraldi ja seada elatiseks õiglane määr, mis kaitseb lapsi, aga ei lõhu perekonnasuhteid, kirjutab advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat Katrin Orav.

Eestis oli 2016. aastal ligi 9000 elatist mittemaksvat vanemat. Elatise tasumata jätmiseks on väga erinevad põhjused. Kes hoiab kõrvale, kes ei ole majanduslikult tasumiseks võimeline. Probleem ei ole aga ainult elatisvõlglastes. Probleem on ka riiklikus süsteemis ja seaduses, mis ühe puuga lööb nii kõrgepalgalist inseneri kui keskmist või miinimumpalka teenivat Eesti inimest. Kehtiv süsteem ei arvesta piisavalt nende inimestega, kes ei teeni head palka ja survestab neid Eestist lahkuma, et teenida kõrgemat palka.

Kohustuslik elatis alaealisele lapsele on seaduse järgi pool miinimumpalgast. Miinimumpalk on 2017. aastal 470 eurot. Kohustuslik elatis ühe lapse kohta kuus on järelikult 235 eurot. Kolme lapse eest on elatis seega automaatselt 705 eurot. Miinimumpalga määr aga tõuseb igal aastal ning sellega koos ka kohustuslik elatis. Julgen väita, et tavaliste Eesti inimeste palgad tegelikult aga miinimumpalga tõusmise tempos ei tõuse.

Eesti kohtutel on käed-jalad tööd täis, sest vanematel ei ole rahalisi võimalusi elatiste tasumiseks. Ei ole üllatuslik, et kahe või enama lapse eest ka miinimumelatise tasumine käibki kohati üle jõu. Survestamismeetmeid tuleb muudkui juurde. Seaduse kohaselt on lahuselav vanem kohustatud endale hankima piisava sissetuleku, et alaealist last üleval pidada. See tähendab – tegema rohkem tööd või halvimal juhul asuma tööle välismaale. Omakorda toob see kaasa olukorra, kus lahuselavale vanemale jääb veelgi vähem võimalusi veeta aega lastega. See tähendab, et õiguse jäik kohaldamine viib vanema lastest kaugemale. Sellest kaotavad kõige rohkem lapsed.

See tõstatab küsimuse, kas selline elatissüsteem on mõistlik või tuleks elatise määramisel siiski lähtuda lapse vajadustest ja vanemate reaalsetest võimalustest, mitte aga fikseeritud kindlast ühe puuga löödud standardist?

Riigikohus tegi tänavu juunis väga olulise lahendi, milles tõi välja põhjused, millest lähtudes saab teha standardist erandi. Riigikohus leidis, et lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui kulud lapsele (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, mänguasjadele jne) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad. Ühtlasi ütles kõrgeim kohus, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka kummagi vanema reaalselt varalist seisundit. Lapse ülalpidamiskohustus on siiski mõlemal lapsevanemal.

Seega on olemas põhimõttelised erandid, millest lähtudes võib seadusest tulenevast miinimumist kalduda kõrvale. Aluseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks võiks kohtu arvates olla ka igasugune muu asjaolu, mida võiks arvestada elatise suuruse määramisel. Näiteks kui laps elab mingi osa ajast tegelikult selle vanema juures, kellelt elatist nõutakse, või on lapse vajadused tegelikult kaetavad riiklikest toetustest. Samal ajal aga tuleb loomulikult arvestada ka lapse huve. Riigikohus on varasemalt öelnud, et miinimumpalk võib olla tõusmas kiiremini kui keskmine elatustase. Seega võib olla üksnes miinimumpalga järgi elatise arvestamine ebaproportsionaalne.

Eesti kõrgeim kohus soovitas, et seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise määra vähendamist. Veel parem, kui kehtestataks vajaduspõhine miinimumelatis, mille määr tugineks uuringutel.

Nõustun igati riigikohtu seisukohaga ja rõhutan, et seadusandja peab võtma ette tõsise töö, et muuta elatise tasumise süsteem mõistlikuks. Iga laps väärib kaitset. Lapsed vajavad aga ka võimalust oma vanematega suhtlemiseks – jäiga elatissüsteemi tagajärjeks ei tohi saada, et paljud Eesti tavalised inimesed peavad minema Soome või Skandinaaviasse tööle, et pelgalt olla võimelised maksma elatist. Elatise miinimummäär peab võtma arvesse rohkemat kui ainult peaaegu suvalist riiklikku standardit – iga üksikut juhtumit tuleb vaadata eraldi ja seada elatiseks õiglane määr, mis kaitseb lapsi, aga ei lõhu perekonnasuhteid.