Postimees 1935. aastal: telefon kirja asemele

Telefon. Üleval on kaks kella. Helistamine käis nii, et kuuldetoru võeti üles ja vändati aparaati. Keskjaama neidudel olid kommutaatoritel juhtmete otsas pikad stepslid. Neidudele oli vaja teatada abonendi nimi, linn või asula, kellega sooviti kõnelda, ja nad ühendasid. Kui kõne räägitud, pandi kuuldetoru hargile ja liigutati korraks vänta, siis sai keskjaamaneiu teada, et lülitab lahti. Kui telefon oli ühes küla ääres, siis polnud vaja läbi keskjaama helistada, lepiti kokku, kuidas märku anda (kas üks kell, kaks kella, lühike ja pikk kell – võimalusi oli palju) – nii sai omavahel rääkida. Foto: Heino Käos

Kirjapostisaadetiste arv väheneb. Postivalitsuse andmetest nähtub, et kirjapostisaadetiste arv on viimasel ajal vähenenud. 1934./35. tegevusaastal vähenes nende arv (võrreldes eelmise aastaga) nimelt 4,6 protsendi võrra. Seejuures vähenesid ainult sisemaalised saadetised – 7,7 protsendi võrra, kuna välismaaliste arv suurenes.

Kirjapostisaadetiste arvu vähenemine näib olevat tingitud telefoni arenemisest, sest telefoni kättesaadavamaks muutumine võimaldab läbikäimist kiiremalt ja kergema vaevaga.

Rahakaartide operatsioonid suurenesid 1934./35. tegevusaastal nii sise kui ka välismaalises läbikäimises. Sisemaaliste rahakaartide operatsioonid suurenesid summaarselt 9,2 protsendi võrra, välismaale läinud rahakaartide arv kasvas summaliselt 63,6 protsendi võrra. Suurenemist põhjustas läbikäimise üldine elavnemine, samuti ka välismaale rahasaatmise kitsenduste osaline kaotamine. See seisis selles, et 1935. aasta jaanuaris tõsteti rahasumma ülemmäär, mida üks isik võiks saata päevas ühele adressaadile välismaale Eesti Panga loata, 5 kroonile (varasemalt oli ülemmäär 3 krooni). 24.10.1935