«See oli uskumatu, vapustav vaatepilt! Ma ei teadnudki, et Eestis on losse olnud!»
«Oo, jaa,» vastasin mina. «Neid on ikka omajagu: Viljandi, Haapsalu, Kuressaare...»
Tegin talle Eesti vanema ajaloo lühikursuse. Kõnelesin ristirüütlitest, 13. sajandi vallutustest, muinasaegsetest linnusekohtadest ja Madisepäeva lahingust. Lembitust, muidugi ka.
«Oo, kas eestlastel on kuningaid ka olnud?»
Hm... Seda daami ei saa süüdistada huvipuuduses, ta on lihtsalt siiani töötanud ja elanud peamiselt venekeelses keskkonnas. Ženja armastab Ahmatovat rohkem kui Puškinit, tunneb tänapäeva vene kirjandust, teda võib kohata kunstinäitustel ning kontsertidel. Vene ajalugu teab ka enne Suurt Isamaasõda ja Oktoobrirevolutsiooni. Jermakki ta kangelaseks ei pea.
«Putin peaks laskma Ukrainal omaette olla, kui nad tahavad. Niigi oleme holodomor'iga neile palju kannatusi tekitanud, haavu hingedesse löönud, seda on raske andestada,» arvab Ženja.
Muidugi, ta elab peaasjalikult venekeelses infoväljas, aga ma toonitan veel kord, et huvipuudusega siin tegemist küll pole. Sain aru, et meie, eestlased, peaksime siin ise endale otsa vaatama ning mõtlema, mida annaks teisiti teha. Me võtame teadmisi oma ajaloost ülimalt endastmõistetavana ja eeldame automaatselt, et ka kõik teised on meiega enam-vähem samal tasemel.
Ma ei kutsu üles venelasi otseselt nunnutama, aga ehk tuleks neisse mingite kohtade pealt suhtuda kui lastesse: seletada, seletada, seletada. Rahulikult seletada, sest ajalugu on see, mis on kujundanud meie rahvuse selliseks, nagu me oleme. 5. oktoobril avati Tartu Linnamuuseumis näitus Eesti viikingiaaretest. Varem oli võimalik seda näha Tallinna meremuuseumis.