Merle Jääger: vene hing ja vene küsimus

Merle Jääger. Foto: Kristjan Teedema

Nädalakene tagasi sattusin vestlusse keskealise vene naisterahvaga. Ta pole küll siin sündinud, kuid paar aastakümmet elanud siiski. Eesti keelest saab aru, aga rääkida pelgab. Kultuurihuviline, intelligentse väljenduslaadiga. Tänavu suvel sõitsid nad abikaasaga Värskasse, aga tagasi osustasid tulla Võru kaudu. Proua Ženja sattus esimest korda nägema linnusevaremeid. Vana-Vastseliinas.

«See oli uskumatu, vapustav vaatepilt! Ma ei teadnudki, et Eestis on losse olnud!»

«Oo, jaa,» vastasin mina. «Neid on ikka omajagu: Viljandi, Haapsalu, Kuressaare...»

Tegin talle Eesti vanema ajaloo lühikursuse. Kõnelesin ristirüütlitest, 13. sajandi vallutustest, muinasaegsetest linnusekohtadest ja Madisepäeva lahingust. Lembitust, muidugi ka.

«Oo, kas eestlastel on kuningaid ka olnud?»

Hm... Seda daami ei saa süüdistada huvipuuduses, ta on lihtsalt siiani töötanud ja elanud peamiselt venekeelses keskkonnas. Ženja armastab Ahmatovat rohkem kui Puškinit, tunneb tänapäeva vene kirjandust, teda võib kohata kunstinäitustel ning kontsertidel. Vene ajalugu teab ka enne Suurt Isamaasõda ja Oktoobrirevolutsiooni. Jermakki ta kangelaseks ei pea.

«Putin peaks laskma Ukrainal omaette olla, kui nad tahavad. Niigi oleme holodomor'iga neile palju kannatusi tekitanud, haavu hingedesse löönud, seda on raske andestada,» arvab Ženja.

Muidugi, ta elab peaasjalikult venekeelses infoväljas, aga ma toonitan veel kord, et huvipuudusega siin tegemist küll pole. Sain aru, et meie, eestlased, peaksime siin ise endale otsa vaatama ning mõtlema, mida annaks teisiti teha. Me võtame teadmisi oma ajaloost ülimalt endastmõistetavana ja eeldame automaatselt, et ka kõik teised on meiega enam-vähem samal tasemel.

Ma ei kutsu üles venelasi otseselt nunnutama, aga ehk tuleks neisse mingite kohtade pealt suhtuda kui lastesse: seletada, seletada, seletada. Rahulikult seletada, sest ajalugu on see, mis on kujundanud meie rahvuse selliseks, nagu me oleme. 5. oktoobril avati Tartu Linnamuuseumis näitus Eesti viikingiaaretest. Varem oli võimalik seda näha Tallinna meremuuseumis.

Kindlasti soovitan proua Ženjal seda külastada. Muidugi pole seal midagi Lembitust, hoopis võib leida viikingiaegsete kaubateede kaardilt tuttavaid kohanimesid: Polotsk, Novgorod, Kiiev. Saab imetleda Tartu lähedalt leitud bütsantsi päritolu hõbedast kastmeserveerimise kausikest. Ta pole rumal naine, ta saab aru, et siin elasid läänemeresoome hõimud ning seisis Toomemäel kants, et maa ei olnudki tühi ja paljas, enne kui Jaroslav Tark 1030. aastal rüüstatud ja mahapõletatud Tarbatu varemeile Jurjevi rajas.

Proua Ženjast jupp nooremadki venelased, kes on oma koolihariduse saanud tänases Eesti Vabariigis, ajavad silmad üllatusest pungi, kui kuulevad küüditamistest.

«Mis küüditamine? Toimus rahuliku elanikkonna evakueerimine sõja jalust kaugematesse piirkondadesse.»

Nad usuvad seda siiralt ning imestavad, miks me selle eest neile tänulikud pole. Nii me elamegi üksteise kõrval erinevais inforuumides. Kelle tegemata töö see on? Ei tasu peljata, et nad kõik on kivikindlalt omandatud ajalookäsitluses kinni. Ma arvan, et enne kui hakata kvoodipagulasi integreerima, peaksime aktiivsemalt integreerima oma venekeelset elanikkonda. Uskuge, nad kõik pole kindlasti e astmel x.