Artemi Troitski: Matilda jälle lavalaudadel – 126 aastat hiljem

Artemi Troitski Foto: Tairo Lutter

Peagi esilinastub ajaloodraama «Matilda», mille ümber on Venemaal viimastel kuudel peetud tuliseid lahinguid. Sellest, miks religioosetele hulludele ja muidu ebaadekvaatsetele inimestele see film juba enne linastumist ei meeldinud, kirjutab kolumnist Artemi Troitski.

Nende dramaatiliste sündmuste kangelasi lahutab veidi üle sajandi. Aga mis neid ühendab? Kirg, suur kirg!

Tutvustame alustuseks kohe fantastilise neliku tegelasi.

Nikolai Aleksandrovitš Romanov (1868) – tsesareevitš ehk troonipärija, 1894. aastast Venemaa valitseja.

Matilda Maria Kšessinskaja (1872) – Poola päritolu peterburlane, 1890. aastast tantsija, hiljem Maria teatri priimabaleriin.

Aleksei Jefimovitš Utšitel (1951) – tuntud Vene filmilavastaja, stuudio Rok juht.

Natalja Vladimirovna Poklonskaja (1980) – jurist, endine Krimmi Vabariigi peaprokurör, 2016. aastast Venemaa Föderatsiooni riigiduuma saadik.

Meie lugu algas 1890. aastal, mil noor Nikolai Romanov nägi laval 18-aastast Matilda Kšessinskajat, kes teda kohe sügavalt köitis. Tsesareevitš teenis parajasti sõjaväes, reisis palju, viibis valitsuse istungitel ja valmistus üldse igati tulevaseks isevalitseja ametiks.

Kõige järgi otsustades kuulus ka seksuaalne haridus korraliku mehistumise programmi: vähemalt ei olnud isakesel-tsaaril Aleksander III-l midagi armuloo vastu. Pealegi astus keiserliku teatrikooli vastne lõpetaja üles Maria teatri laval, mida peetigi enam-vähem õukonnahaaremiks.

Romaan kestis 1894. aastani, mil keisri järsult halvenev tervis ja pärilusmure sundis Nikolaid kiiresti abielluma Hessen-Darmstadti vürstitari Alixiga, kes õigeusku astununa sai nimeks Aleksandra Fjodorovna. Matildat ootas ees pikk edukas karjäär ja abielu (1921. aastal) ühe teise Romanovi, suurvürst Andreiga.

Palju-palju aastaid hiljem – 21. sajandi kuueteistkümnendal aastal – sai teatavaks, et Venemaal võetakse üles filmi «Matilda», mis on tervikuna pühendatud troonipärija ja baleriini romantilisele loole. Režissöör oli tuntud peterburlane Aleksei Utšitel, kelle käe all on valminud niisugused suurepärased linateosed, nagu «Tema naise päevik», «Kosmos kui eelaimus», «Ääremaa».

Me töötasime kunagi (1980. aastate lõpul) koos temaga Nõukogude underground’ist kõneleva filmi kallal ja mul on temast kõige paremad mälestused. Erinevalt mõnestki Venemaa mässulisest kultuuritegelasest ei ole Utšitelil olnud probleeme võimudega ja tema karjäär on kulgenud takistusteta: festivalide auhinnad on vaheldunud riiklike preemiate ja aunimetustega. Ent see kestis ainult seni, kuni Aleksei soodsas suunas kulgev karma takerdus kahe huvitava naisterahva võrku, kelleks olid Matilda Kšessinskaja ja Natalja Poklonskaja.

Poklonskaja langes Venemaale kaela 2014. aastal koos Krimmiga. Juba siis sai ta üsna tuntuks, eelkõige omapärase välimusega, mis ühtaegu oli armas ja pisut hirmutav. Ümar nägu, loomuvastaselt sile nahk ja suured silmad muutsid ta hämmastavalt sarnaseks mõne Jaapani animafilmi tegelasega.

Rahva seas hüüti teda algul Njaš-Njašiks (slängisõnast njaška, mis tähendab «kenakest»), hiljem aga lihtsalt Animeškaks. Teine asi, mille poolest Poklonskaja kiiresti kuulsaks sai, oli uskumatu kiindumus keiser Nikolai II vastu, kelle enamlased 1918. aastal maha lasid.

Esimest korda jõudis see avalikkuse vaatevälja siis, kui prokurörineiu ilmus troonist lahti ütelnud isevalitseja portreega «surematu polgu» marsile, mis on teatavasti pühendatud Suure Isamaasõja veteranidele. Tsaaril ei ole loomulikult vähimatki pistmist ei tolle sõja ega selles saavutatud võiduga, mistõttu Poklonskaja etteastet käsitati rohkem anekdoodina või siis puhtalt vähese hariduse viljana.

Kuid olukord osutus palju iseäralikumaks: saadiku lihtsalt uskumatu kiindumus Venemaa viimasesse valitsejasse ajendas rääkima suisa tema kinnisideest seoses armastusega, või isegi iseäralikust seksuaalsest kallakust. Jäi mulje, et ta on kanoniseeritud Püha Nikolai Romanovi nimel valmis mis tahes kangelasteoks. Peagi tal selleks ka juhus avanes – ja vastase nimi oli «Matilda».

2016. aasta detsembris saatis Natalja Poklonskaja saadikuna Venemaa peaprokuratuurile nõude kontrollida, kas režissöör Utšiteli valmivas filmis ei sisaldu Venemaa- ja religioonivastast sisu ja kas see ei solva usklike tundeid.

Kõrged instantsid sellele ei reageerinud, riigiduuma kultuurikomitee esimees Stanislav Govoruhhin kutsus isegi selliseid algatusi juurelt läbi lõikama. Keisri kaitsjannat see ei peatanud: ta saatis riigiorganitele uusi kirju, petitsioone kultuuriministeeriumile, korraldas protestiks usklike «seismisi».

Poklonskaja selja taha koondus väike hulk õigeusklikke aktiviste (sellistest organisatsioonidest, nagu Tsaaririst ja Musttuhat (Sorok sorokov)), monarhistlikke ajaloolasi ja mõistagi vaimulikke, kelle seas kõige mõjukam on piiskop Tihhon, kes kuulduste kohaselt olla Putini enda hingehooldaja. Nende nõue on lihtne: «Matilda» näitamine ära keelata või piirata seda maksimaalselt.

Filmi vastased käivad välja järgmised põhjendused: usklike tunnete solvamine, ajaloolise tõe moonutamine, Venemaa riikluse õõnestamine, Nikolaid mängiva Saksa näitleja Lars Eidingeri varasem osalemine pornofilmides (?).

Nende vastased, niisiis filmi pooldajad, keda ei ole samuti sugugi vähe, eriti filmiringkondades ja üldse intelligentsi seas, kõnelevad religioossest sõgedusest ja vaimupimedusest, loomevabaduse ahistamisest, kuid nende peamine väide on olnud puhttehniline: kuidas saab üldse anda hinnangut filmile, mida keegi ei ole veel näinud? Selles vaimus võttis sõna ka «liberaalne» peaminister Medvedev.

President Putin (jah, see sõda jõudis temanigi!) asus, nagu tavaliselt, positsioonile «lahinguvälja kohal», kiites režissöör Utšitelit patriotismi ja professionaalsuse eest, aga nentides, et ka saadik Poklonskajal on õigus oma arvamusele.

2017. aasta suvel jõudis konflikt uuele ja väga ebameeldivale tasandile: algasid süütamised. Aleksei Utšiteli stuudiosse Piiteris heideti Molotovi kokteile, tema Moskva juristi kontori ees pandi põlema kaks autot, Jekaterinburgis aga rammis süütevedelikuga kaubik kino Kosmos.

Samal ajal avastati uus äärmusorganisatsioon Õigeusklik Riik – Püha Vene, mis saatis laiali kirju ähvardusega, et «kinod löövad lõõmama». Nüüd võimud juba ehmatasid: pudelist oli välja karanud õigeuskliku fundamentalismi džinn.

Kohe võttis ühemõtteliselt «Matilda» toetuseks sõna kultuuriminister Medinski, algasid filmi läbivaatused festivalidel ja eraviisiliselt, Õigeuskliku Riigi juhid võeti kinni ja pandi istuma. Natalja Poklonskaja jätkab oma ristiretke, seekord püüdes leida rikkumisi «Matilda» rahastamises, aga see rong, nagu öeldakse, on juba ära sõitnud.

Üks skandaalse filmi eellinastusi toimus, muide, otse Poklonskaja töökohas riigiduumas. Vastukajade järgi meeldis see peaaegu kõigile saadikutele – Poklonskaja oli juba ammu varem teada andnud, et tema seda vihatud filmi kunagi vaatama ei hakkagi – «Matilda» kohe väga! Üks neist, vististi kommunistide fraktsiooni esindaja, öelnud saalist välja tulles: «Ma suhtusin varem tsaar Nikolai II halvasti, aga pärast seda filmi meeldib ta mulle palju rohkem.» Mida oligi tarvis tõestada.

26. oktoobril jõuab «Matilda» masside ette. Soovite ennustust? See ei tekita mingit kisa ega kära, veel vähem süütamisi või demonstratsioone. Kõik läheb tipp-topp. Venemaa kodanikud veenduvad oma silmaga, et midagi pühadust teotavat filmis ei ole, vaid on kena kostüümi- ja melodraama igati õige sõnumiga: pereväärtused on tähtsamad seksist ja romantikast, kohusetunne isamaa ees aga üle igasugusest armupalavikust!

Nikolai ja Aleksandra ei pea hauas vähkrema. Ljoša Utšitel unustab viimase aasta sündmused nagu halva unenäo ning naudib filmi kommertsedu, mis ei ole pärast niisugust reklaami üldse imekspandav! Natalja Poklonskaja leiab uue viisi ülistada armastatud monarhi ja küllap õigeusufriigid nõuavad mõne aja pärast, et temagi pühaks kuulutataks.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane