Andres Adamson: pool aastatuhandet usupuhastuse algusest

Andres Adamson Foto: Liis Treimann

Reformatsioon tõi omas ajas eestlastele rohkem kahju kui kasu, selle positiivne mõju andis ennast tunda alles poolteist sajandit hiljem, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Viissada aastat tagasi, 1517. aasta hilissügisel, algas luterlik usupuhastus, laiemalt võttes üleüldse usupuhastus, reformatsioon – sest see ei jäänud sugugi vaid meile kõige tuttavama uue usuvoolu luterluse voolusängi, vaid jagunes peagi kolmeks peaharuks ning hulgaks kõrvalharudeks ja niredeks. Peaharudeks olid muidugi esiteks luterlus peamiselt Saksamaal (hiljem taas katoliiklikeks pööratud Austria ja teiste saksakeelse maailma lõunaosariikideni välja) ja Põhja-Euroopas, teiseks kalvinism Šveitsis, Madalmaades, Prantsusmaal (hugenotid), Šotimaal (presbüterlased) ja mujalgi, ning kolmandaks Inglise riigikirik, anglikaanid.

Usupuhastuse alguseks loetakse kokkuleppeliselt 31. oktoobrit 1517, mil Wittenbergi ülikooli moraaliteoloogia professor Martin Luther olevat naelutanud kohaliku lossikiriku uksele oma 95 teesi indulgentside vastu.

Martin Luther ja tema 95 teesi. Foto: Internet

Mitte siis linnakiriku uksele, nagu eesti keeles vahel kirjutatakse, ehkki on ju võimalik, et ta need lisaks lossikirikule veel mõne teisegi pühakoja uksele lõi. Tegelikult pole kogu lugu sugugi kindel, rajaneb sellal kohapeal mitte viibinud Philipp Melanchthoni ühel hilisemal juhumärkel, kuid kirikuuksed olid ühtlasi kuulutuste tahvlid ja selline väitlustele kutsumise komme tõesti eksisteeris.

Igatahes saatis Luther just sel päeval Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile Albrechtile kirja, millele lisas koopia oma teesidest. Formaalselt polnud tema teesid mitte indulgentside vastu, vaid nende mõjujõu ja tõhususe kohta või üle (kuid suunitluselt tõesti vastu), ning tema sünnipärane liignimi polnud mitte Luther, vaid alamsaksalik Luder. Selle oli ta paar aastat varem ära muutnud, võib-olla nime Luther väitlustes alateadlikku kaalu lisava sarnasuse pärast kreekakeelse sõnaga eleutheros, «vaba» (vanakreeka keelt mõistis tollal üldise kiriku- ja teaduskeele ladina ja algse piiblikeele heebrea kõrval mingil määral iga haritud inimene), võib-olla seepärast, et nimi Luder vihjas ülemsaksa dialektis liiderlikkusele, ent võimalik ka, et lihtsalt selle kõlalise pehmuse tõttu.

Tema moraalse revolutsiooniliidri, peaagitaatori päevil oleks vanast nimest kindlasti tüli olnud. Tahtmata tõmmata sobimatut paralleeli, mõtlen siiski, et võib-olla poleks ka Hitler tõusnud juhtima oma revolutsiooni, kui juba tema isa poleks ära muutnud oma liiga «pehmet» perekonnanime Hiedler.

Endine augustiinlaste ordu munk Luther oli lihtrahva seast pärinev ägedaloomuline karm mees, kes abiellus peagi oma endisest nunnast kallimaga ja kelle mitmed nii avalikes kui erakirjades (kui viimaseid üldse oli – ta pidi neid kirjutades ju mõistma, et tema sõnad laialt teatavaks saavad) avaldatud seisukohad paneksid tema nime autoriteediga argumenteerivaid moraalijüngreid kahvatama või punastama. Küllap panid mõnikord juba tollal.

Indulgentsid olid paavstikuuria väljastatud patukustutuskirjad, mida ostes ei vabanetud küll maistest karistustest oma kuritegude ja pattude eest, kuid saadi kujuteldavat leevendust oma eesseisvatele piinadele puhastustules, mis pidi eelnema mitte üleliia patuse uskliku pääsemisele paradiisi, igavesse ellu. Liiga patune läks teadagi kuhu.

Osteti lootust, hingerahu, ja müüa oli seda võimalik seetõttu, et pühakud ja kirikuisad olid oma vaga elu ja palvetega inimkonna pääsemiseks, lunastuseks loonud justkui hingeõnnistuse ülejäägi, moraalse kapitali, mida nüüd rahaks vahetati. Raha aga pidi minema Peetri kiriku ehituseks Roomas – seesama kristliku maailma suurim pühakoda, mis alles (või juba) sajand hiljem valmis sai ja seal tänini troonib.

Paavstivõimu laiutamise, kuritarvituste ja laristamistega rahulolematuid dissidente ajasid vihale nii indulgentside müügi aluseks olev kahtlane mõttekonstruktsioon kui ka see, et niigi rahas kümblev – ja ettekujutustes oli see rikkus mitmekordne – paavstikuuria üldse mingit lisaraha vajab, mida nüüd naiivsetelt lihtusklikelt välja peteti. Veendumaks, et kirikul raha jätkub, piisas pilgust üle kirikuuste. Pealegi oli kirik keskajal ühtlasi finantsinstitutsioon, millele kuuluvate või mille hoolde usaldatud vara ja kapitali arvel tehti äri, maksti pensione, anti laene, kasseeriti sisse intresse...

Protestis kirikuvõimude liialduste vastu ja püüdes viia kiriku õpetust lähemale evangeeliumide kuulutusele polnud iseenesest midagi väga uut. Katoliku kirik oli juba kaua kriisis olnud, ülalt- või altpoolt tehtud katseid midagi muuta oli olnud alatasa.

Ometi oli nüüd midagi teistmoodi – aeg ise oma uute võimaluste ja väljakutsetega. Näiteks muutis selleks ajaks Euroopas kasutusele võetud trükikunst kõikvõimalike üleskutsete, propagandalendlehtede ja muude kirjutiste paljundamise ja levitamise, masside mobiliseerimise varasemast palju lihtsamaks, odavamaks ja kiiremaks.

Küpsemas oli ka saksa rahvuslik revolutsioon Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi lugematute probleemide lahendamiseks, saksa rahva vabastamiseks välisest suunamisest (mitte ainult paavstivõimust; eks olnud ka peagi, 1519 keisritroonile tõusnud noor Karl V ennekõike Hispaania kuningas Carlos I ja Hispaania maailmariigi arhitekt, seal viibis ta enim ja just sinna, koju naasis ta pärast troonist loobumist oma pensionäripäevi veetma) ja tõstmiseks kohale, mida see vääris. Kõrgeimale kohale.

See liikumine vajas ideoloogiat, mis selle püüdlusi õigustaks, pühitseks. Luterlus tuli täpselt õigel hetkel, juba see, et Luther oli sakslane, muutis selle sobivaks. Nende ajaloolaste jaoks, kelle arust polnud keskajal rahvusi olemaski, on see muidugi võimatu mõte.

Lutheri ladinakeelsed teesid olid küllap mõeldud aluseks ja kutseks tavapärasele akadeemilisele diskussioonile, seekord siis indulgentsidega seotud teoloogiliste ja moraaliküsimuste üle. Vägagi kohane ühele moraaliteoloogia professorile! Ent läks nii, et seda väitlust tookord teadaolevalt maha ei peetudki, tema teesid aga trükiti peagi, juba detsembris saksakeelsena ära ja levisid laialt kogu keisririigis, leides suurt poolehoidu ja tehes tema nime väga tuntuks.

Need ja tema järgnevad, sama ruttu levinud kirjutised lükkasid käima sündmused, mis paisusid kiiresti kirikurevolutsiooniks ja tõid kaasa pika mitmeetapilise kodusõja Saksamaal (esmalt rüütlite ülestõus, siis suur talurahvasõda, seejärel eri usku riigivürstide sõjad keisriga, omavahel ja linnade liitudega, sekka interventsioone väljastpoolt ja ise väljapoole tungimisi), mille lõpetas alles Augsburgi usurahu aastal 1555 (üle poole sajandi, Kolmekümneaastase sõjani püsinud vaherahuna hetkeseisu, status quo alusel). Samalaadsed, kuid veelgi pikemad usulise õigustusega kodusõjad peeti maha Prantsusmaal ja Madalmaades.

Ülestõusnud talupojad on talurahvasõjas rüütli ümberpiiranud. Foto: Internet

Eestlased on kultuurilis-ajaloolises mõttes juba sajandeid luterlased ja see koos vahepealse kujutamistraditsiooniga suunab meie hinnanguid. Üldiselt me ju meeldime iseendile, või vähemalt ei meeldi teistsugused meile eriti, ja sellised nagu oleme, oleme muuhulgas tänu luterlusele. Niisiis tänu usupuhastusele.

Kuid ärgem usupuhastust pimesi üle idealiseerigem! Vahel on raskusi selgitamisega, et ehkki renessanss ja reformatsioon olid nähtused samast põhjuslikust jadast, olid need vastasmärgilised. Reformatsioon oli renessansi eitus, protest selle vastu. Lihtsustatult väljendudes oli üks esteetiline ja teine eetiline nähtus. Asi võib olla ühtaegu väga ilus ja sügavalt ebaõiglane või ebamoraalne (mida renessanss oma individualismi ning paavstitoolini välja jõudnud moraalituse ja korruptsiooni vohamisega oligi). Ja vastupidi, küll justkui õiglane (õiglasem) ja eetilisem, Kristuse enda (evangeeliumide poolt vahendatud – meilgi on EVANGEELNE, mitte piibellik luteriusu kirik) sõnumile rajatud, kuid väga kole – mida oli usupuhustus oma lihtsustamiste, kirikurüüste ja muude barbaarsustega.

Reformatsioon oli paljuski usufanaatikute võit. Nagu oli usufanaatikute võit ka peagi katoliku kirikus ülaltpoolt ikkagi läbi viidud, kuid paavsti oma troonile jätnud katoliiklik usupuhastus, vastureformatsioon. Sellise uuendatud katoliku kiriku vastu poleks usupuhastus võib-olla puhkenudki, vähemalt võitnud mitte, poleks olnud piisavalt lõkkematerjali, kuid nüüd oli tüli leppimiseks juba liiga kaugele arenenud.

Vastureformatsiooni järel pöörati siiski ulatuslikud piirkonnad luterlusest ja kalvinismist osalt rohkem rahumeelselt, kuid enamasti rohkem tule ja mõõgaga tagasi katoliiklusse, isegi reformatsiooni nii-öelda südaalasid – Austria, Tšehhimaa ja Moraavia, Lõuna- ja Lääne-Prantsusmaa, lõunapoolsed Madalmaad... Reformatsioon oli revolutsioon, see purustab aga alati põhjalikult ja pikema kaalutlemiseta varem olemas olnu ja on märk loomuliku, rahumeelsema arengu ebaõnnestumisest.

Kipume välisest särast ja suurtest nimedest pimestatuna idealiseerima ka renessanssi ja paisutama selle tähtsust; väidame näiteks, et Venemaad eristab Euroopast (loe: meist) muuhulgas see, et neil seal pole olnud ei (varast kõrgkultuuri loonud) renessanssi ega (eetilist ja ratsionaalset) reformatsiooni – kuid tegelikult pole esimest neist ka meil luterluse võidu tõttu sama hästi kui olnud. Ei jõudnud olla. See-eest on meil kolmandat r-i, revolutsioone olnud rohkem.

Luterlus levis Eestisse algselt peamiselt selle leebemas, humanistlikumas, kultuuri- ja haridussõbralikus, eelkõige Melanchthoni nimega seotud vormis, kuid piiratud ja kolkaliku vaimuga Rootsi võim asendas selle ajapikku kitsarinnalise dogmaatilise tõsisusklikkuse ja range riigikirikuga.

Luterlus levis Saksamaalt tollal nii ametlikult kui sisuliselt viimase osaks olnud Vana-Liivimaale väga ruttu, saavutades võidu kõigepealt linnades. Eesti alal toimus see põhiliselt 1524–1525. Alati polnud peapõhjus uue usu suurem veenvus. Näiteks on Tiina Kala oma suurepärases artiklis «Kirikuelu ümberkorraldamine Tallinnas 1520. aastatel ning selle majanduslikud ja sotsiaalsed tagamaad» (Tuna 3/2007) usutavalt näidanud, kuidas Tallinna rae vastavad otsused võisid olla tingitud peamiselt hoopis sellal Liivimaad tabanud näljahädast ja eelkõige sellest, mitte luterlusest tulenenud käärimisest lihtrahva seas.

Keskaegne Tallinn Foto: Internet

Nälja, muude eluraskuste ja Saksamaalt tulnud uue usu jutlustajate ässituste kokteil viis septembris 1524 kirikurüüsteni. Sakslastest ja linnaeestlastest koosnev rahvajõuk tungis dominiiklaste Katariina, Oleviste ja Pühavaimu kirikusse, purustades vana usu sümboliteks peetud pühakujusid ja -pilte. Seejärel said aga just luterlike jutlustajate mõjuga võidelnud dominikaani munkadest oma rahvalähedaste ja tuliste jutlustega uute tõsisemate rahutuste tõenäolised põhjustajad ja raad astus 1525. aasta alguses ennetavaid samme, sulgedes nende kloostri kui peamise mässupesa ning võttes ka ülejäänud all-linna kirikud ja kirikuomandi oma hallata.

Tekkis omamoodi üleminekuolukord, milles vana ja uus kõrvuti eksisteerisid. Liivi ordule kuulunud Toompeal jäi katoliku usk ju nagunii veel jõusse, nagu ka all-linna piiresse jäänud Mihkli nunnakloostris, mille sageli aadlisoost asukaid kaitsesid Harju-Viru vasallid, ja linna piiril brigitiinide Pirita nunnakloostris. Ametlikult võeti luterlik usutunnistus Tallinnas vastu alles 1530. aastatel, pärast seda, kui ka Tallinna emalinn Lübeck ja Eesti ala maa-aadli valdav osa olid usku vahetanud.

Oma lähiajal ilmuvas uurimuses Pirita kloostrist näitab väliseesti kunstiajaloolane ja psühholoog Ruth Rajamaa muide, et see ei hävinud täielikult Liivi sõjas, Tallinna teise piiramise ajal moskoviitide poolt aastal 1577, vaid tegutses edasi 17. sajandi alguseni, Rootsi võimu ja meelsusdiktaadi lõpliku kinnistumiseni. Ka muidu sallimatult luterlikus Rootsis oli nimelt kuningas Johan III ajal periood, mil viimane üritas oma pastorite meelehärmiks konkureerivaid usutunnistusi lähendada ja ise selles vahetalitajaks olla, pärast teda oli mõne aasta vältel Poola-Leedu ja Rootsi ühiseks kuningaks aga esimesena nimetatud troonile tõusmiseks katoliiklusse pöördunud Sigismund III.

Lisaks tuli nagunii arvestada eriti lihtrahva hoidumisega pigem katoliikluse või sellele lähedasema rahvausu poole, mis oli üsna ilmne Eesti alal, kuid ka Soomes, mitu aastakümmet Turu piiskopiks olnud ja väga kauaks sel ametipostil viimaseks etniliseks soomlaseks jäänud Eerik Sorolaineni ametiaja lõpuni.

Oma uurimuses «Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi esimesel poolel» näitab Inna Põltsam-Jürjo, et ka ordu- ja hansalinnas Pärnus toimus kirikuvarade sekulariseerimine märtsis 1525 mitte ainult kohalike luterlaste, vaid ka katoliiklaste toetusel, kogu protsessi juhtinud bürgermeister Johann van Lynthem aga jäi elu lõpuni katoliiklaseks. Augustis 1524 oli linna laastanud suur tulekahju, ülesehitustöödeks oli vaja raha ja rael/linnal polnud seda sugugi, kiriku(te)l aga küll, ning seda raha hakati ühistes huvides hädavajalike tööde ärategemiseks rae poolt kohe pärast tulekahju kasutama ja selle kiriklikele riitustele kulutamist-raiskamist piirama.

Vaade keskaegsele Uus-Pärnule 1554. aastal. Foto: Internet

Kui siis preestrid veel nurisema hakkasid, et ei saa paljaks põlenud kodanikelt oma laene ja intresse kätte, oli mõõt täis. Ka Pärnus jäid kaks usku kõrvuti püsima, ehkki aina suureneva kaldega luterluse kasuks ja see ei päästnud kirikurüüstest umbes aasta hiljem. Kirikurüüste oli Uus-Pärnus omamoodi rituaalne akt, mis sümboliseeris luterluse ülimuslikkust.

Eestlastele tõi luterlus kaasa tõelise katastroofi. Mitmes mõttes. Saksa ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern pöördus luterlusse, võõrandas 1525. aastal orduvaldused Ida-Preisimaal ja hakkas Poola-Leedu ülemvõimu all ilmalikuks läänihertsogiks. Senine Liivi ordu süserään ja sagedastele vastuoludele vaatamata kindlaim tugi, Saksa orduharu Preisimaal, lakkas olemast. Saksa ordu muud valdused Saksamaal siiski valdavalt säilisid ja esialgse sügava kriisi järel eksisteeris ordu edasi. Augsburgi usurahu järel avati ordu ka luterlastele ja kalvinistidele, kolme osalise vahel jaotati ära orduvaldused ja ametikohad.

Liivi orduharu jäi väliselt siiski katoliiklikuks, ehkki neljast viimasest ordumeistrist kolm (ja kaks viimast) olid juba ise aina avalikumalt luterlased. Saksa ordu pretendeeris viimast korda Eesti ja Läti aladele muide alles Põhjasõja järel ja on keskusega Viinis olemas tänini. Külastage Viinis käies selle muuseumi üsna Püha Stefani peakiriku lähedal!

Liivimaal kujunes pärast linnakodanike ja vasalkonna enamuse usuvahetust (vastavalt 1520. ja 1530.–1540. aastail) välja omamoodi siirdeperiood katoliikluselt luterlusele. Ühtlasi oli see kriisiaeg, mil senised võimustruktuurid lagunesid, uusi aga veel ei olnud. Võimulolijate legitiimsus tulenes endiselt katoliiklikest struktuuridest. Need, kes pidid, rääkisid seetõttu tähtsa näoga juttu, mida enam ise ei uskunud, ja teised tegid näo, et on päri. Või ei teinud.

Lahenduseks oleks võinud olla vaimulike riigikeste sekulariseerimine ja uue, ilmaliku riigi loomine nagu Preisis. Sel juhul oleks ajalookäik võtnud ilmselt teise suuna ja hukatuslik Liivi sõda oleks võib-olla olemata jäänud – see sõda polnud sugugi fataalne paratamatus, vaid üldise lagunemise ning luterlaste ja katoliiklaste kohapealse omavahelise jagelemise tulem.

Kuid sellise riigireformi õnnestumiseks oli kõigepealt liiga vähe aega, teiseks oli liiga palju üksteist välistavaid erihuvisid, kolmandaks oli ordumeistri keskvõim liiga nõrk, et seda ülalt läbi suruda, ning neljandaks oli kauaaegne Liivi ordumeister Wolter von Plettenberg ise oma usus kindel. Ka tema on mees, kelle osa meie ajaloos on vist üsna vääriti mõistetud.

Religiooniküsimused polnud sel ususõdade ajajärgul siiski sugugi vaid silmakirjatsemiseks, vaid tõsine asi. Liivimaalgi peeti 1530. aastail maha üks ususõda, Saare-Lääne kodusõda katoliikliku ja luterliku kandidaadi pooldajate vahel. Seekord võitsid veel katoliiklased. Peaaegu kodusõjani läks asi ka Tartus. Uues olukorras muutusid piiskopid üha enam sõltuvaks oma juba valdavalt protestantlikust stiftiaadlist, kiriklikud ja orduametikohad muutusid aina enam lihtsalt sissetulekuallikaiks. Isegi erruläinud piiskopid, rääkimata toomhärradest ja teistest madalamatest ametimeestest, hakkasid vahel ilmalikeks, pöördusid luterlusse ja abiellusid. Ka viimane, kauaaegne Riia peapiiskop oli luterlane.

Süsteemi hoidis kokku varisemast ainult Vana-Liivimaa konföderatsiooni skeleti, Liivi ordu püsimine, ehkki usulõhe oli jõudnud ka sinna, nagu juba nägime. Liivi ordu oli selleks ajaks peaaegu kaotanud oma olemasolu õigustuse ja lakanud olemast tõsiselt võetav sõjaline jõud. Otseselt ordurüütleid oli veel vaid käputäis, mitte üle kahesaja, ja nad olid nüüd rohkem nagu elu nautivate keskealiste ja vanemate härrasmeeste klubi. Juba enne reformatsiooni jõudmist Liivimaale, aga selle järel veelgi hoogsamalt, tassisid ordu- ja piiskopikäsknikud maid ja varasid laiali.

Seni riigi (ordu, piiskoppide) käes olnud alasid läänistati hoogsalt, rajati uusi mõisu ja tõsteti koormisi, varem valdavas osas üsna vaba talurahva elujärg halvenes kiiresti. Vana-Liivimaa oli nüüd sõjaliselt nõrk, killustunud moodustis, mis ei kuulunud enam õieti kusagile. Liitlasteta, usutülidest rebestatud, kindla keskvõimuta Liivimaa konföderatsioon oli sisuliselt lagunenud ja hävis peagi Liivi sõjas. Koos sellega tulid sama suured õnnetused – Rootsi võimu alla sattumine ja järgnenud Poola-Rootsi sõjad. 

Oma sünnisajandil oli luterlik usupuhastus lisaks saksa rahvuslik revolutsioon ja Luther muuhulgas sakslaste vaimne ühendaja, oma piiblitõlkega (ülem)saksa kirjakeele looja (see omakorda aitas kaasa siinmail levinud alamsaksa keelemurde allajäämisele). Eestis tõi saksluse tõus kaasa eestlaste olukorra järsu ja kiire halvenemise. Siin oli juba varem koloniaalühiskond, nüüd muutus see palju jäigemaks. Uued piirangud elukutsevalikul ja haridusele ligipääsul.

Meil armastatakse tuua vastupidist näidet: et Tallinnas olid pärast reformatsiooni võitu Pühavaimu kirikus ametis eesti jutlustajad, üks neist teadagi Balthasar Russow. Jah, aga linna teistes, suuremates ja uhkemates kirikutes kaotati eesti jutlustajate ametikohad ära, Pühavaimu kirikus jäi see lihtsalt alles!

Katoliku kirikuis oli jumalateenistus ise küll ladinakeelne – ja selle mittemõistmise salapära lisas sellele lihtrahva silmis võlu ja veenvust –, kuid jutlused ja asjaajamine olid loomulikult koguduse keeles. Katoliku kirik oli loonud koole, vaestehoolekande, valmistus välja andma ka eestikeelset usulist kirjavara, ka eestlasi oli kirikus karjääri teinud, ülikooliharidust saanud, tõusnud isegi toomhärraks, nagu Johann Pulk Saare-Lääne toomkapiitlis just kõneks oleval ajal. Ühtegi eestlasest piiskoppi pole siiski teada – nüüd löödi see kõik esmalt keskpõrandale hunnikusse kokku ja hakati alles seejärel vaatama, mis edasi saab.

Reformatsioon lõikas kauaks läbi sidemed Euroopa tollal arenenumate, kultuursemate, rikkamate, kuid katoliiklikuks jäänud osadega, tuues pikaks ajaks kaasa arengupeetuse. Hiljem oli vastupidi, kuid kas see kõlbab õigustuseks ja kas seda siis ette teati?

Oli siiski üks asjaolu, mis seda kõike hiljem, palju hiljem kompenseerima hakkas. Katoliku usus oli rõhk välisel kombetäitmisel – ja siiral usul, jumalaarmastusel, kasvõi surmahetkel. Luterluses saadakse küll samuti õndsaks usu läbi (selline oli lausa üks Lutheri põhiteese), kuid pelgalt sellest ei piisa – vaja on mitte lihtsalt uskuda, vaid uskuda õigeid asju! Loogiline, eks ole?

Loogikaga on protestantlikes uskudes asjad üldse paremini. Siit tulenes õppimis- ja õpetamisvajadus, sest iga koguduseliige pidi teadma, mida ja miks ta usub. See on põhjus, miks mitmesuguseid vagasid hulle võib leida küll õigeusu ja katoliiklike kirikute, kuid mitte luterlike pühakodade treppidelt. Poolteist sajandit hiljem viis see eesti talurahvakoolide võrgu tekkeni, eestikeelse hariduse algeteni.

Kerjused kirikutrepil Foto: Internet

Samal põhjusel viis see hiljem piibli tõlkimiseni eesti keelde ja muu eestikeelse usulise kirjavara ilmumiseni, see omakorda nõudis esmalt kirjakeele loomist. Väär oleks küll arvata, et seda kõike poleks kindlasti toimunud siis, kui Eesti ala oleks jäänud katoliiklikuks, ent see on eraldi jutt.  

Lõpetan ühe isiklikku laadi lookesega, mida võiks võtta mõistujutuna. Või mitte võtta, kuid siis muutub seos eespool kirjutatuga päris arusaamatuks. Lisan kohe, et ei taha järgnevaga sugereerida mitte midagi, ainult mõtlema ärgitada.

Minu lapsepõlves olid meil suvilas veel alles mõned mu isapoolse vanavanaisa omameisterdatud ja samuti isevõetud (sest ta oli esimene Adamson minu meesliinis esivanemate pikas reas) peremärgiga kalapüügiriistad. Ainult mõned, sest vanavanaisa suri aastal 1948 üksiku vanainimesena, vanaisa ootas sellal Pagari tänava keldreis sunnitööle saatmist (ja naasis Sillamäe uraanitehasest surmahaigena), isa aga oli alles poisike Riisipere lastekodus.

Vanavanaisa Juhan polnud ei kalur nagu Peetrus ega puusepp nagu Jeesus, rohkem nagu muidumees, kes läks elust läbi lauluga. Usutunnistuselt oli ta tsaariajal olnud õigeusklik (sest õigeusu kirik asus lähedal, luterlik kihelkonnakirik aga vastikult kaugel), eesti ajal mujale kolinuna aga luterlane. Peagi vedas kolhoos tühjad taluhooned minema, naabritelt korjas mu isa hulk aastaid hiljem vähe kokku. Peremärk kujutas endast vinklit kolme ristiga selle harus ja kummalgi küljel. Algselt oli see olnud viisnurk kolme ristiga selle harudes, Vabadussõja ajal muudeti.

Tegelikult eestistas vanavanaisa hiljem ka oma perekonnanime, kuid kaugesõidukaptenist vanaisa oli siis ära ja ka peremärk jäi. Ma vist ei mõelnud lapsena ega taibanud küsida (või ei saanud vastust), miks just selline, tavapärastest üpriski erinev märk. Adamson, nagu kõik -son’id, on lihtrahvanimi, levinum ingliskeelses maailmas. Ajalootudengina juhtusin aga märkama, et alati, kui mõni Adamson siiski aadeldatud on, said nad selle peremärgiga identse vapi: kas punane viisnurk ja kolm risti (motoga «Rist kingib mulle rahu») või vinkel ja kolm risti, milline motiiv esineb muidugi paljudel teistelgi aadlivappidel. Me elame juba ammu ühes teistsuguses ajastus ja kultuuriruumis ega mõista selgitusteta seda, mis oli veel sada aastat tagasi esimesel pilgul selge lihtsatele Hiiumaa talupoegadele.

Kolm risti ja vinkel sümboliseerivad muidugi kolme risti Kolgatal, punane viisnurk Kristuse viit haava, see oli mulle selleks ajaks vast selge. Ent miks on need «krahv Monte Cristo» sümbolid just minu nimekaimudel, selle mõistmine võttis aega. Kolgata tähendab «kolju kohta», sinna väidetavalt maetud Aadama kolba järgi. Kui siit nüüd edasi mõelda, siis on ilmne, et ühelgi Adamsonil ei saakski olla sobivamat vapimärki, kuid see juhib meid veel ühele arusaamisele ja selles seisnebki selle lookese mõistujutulikkus.

Kirikuis – millises tahes – esitatakse Kristuse suurima annina inimkonnale tema armuõpetust, tema kuulutuse eetilist sisu. Sest see hoiab ühiskonnas korda, kõlblust ja sidusust. See tõsteti kilbile ka usupuhastuse aegadel. Teisi, üsna samalaadseid õpetusi oli siiski nii Jeesuse eluajal kui palju varemgi, ta polnud siin teerajaja. Tema tegelik (väidetav muidugi mõista) peateene seisneb muus – see on surma äravõitmine enda ohverdamise (risti lüüa laskmise) ja surnust ülestõusmise läbi, mis muutis võimalikuks «igavese elu igaühele, kes minusse usub».

Kristlikes kirikutes ei ohverdata altaril loomi, saati siis inimesi seetõttu, et jumalapoeg tõi ülima võimaliku vereohvri juba ära, nüüd piisab lilledest, viirukisuitsust, ilusast laulust. Ja võimalikuks sai see tänu sellele, et Kristuse veri valgus Kolgatale maetud esimese inimese pealuule, pestes sellega inimkonnalt Aadama pärispattu langemise ja paradiisist pagendamise needuse. Puhas müstika!