Steffen Schlinker: Martin Lutheri panus saksa kultuuri on hindamatu

Martin Luther naelutamas oma 95 teesi Wittenbergi lossi kiriku uksele. Foto: Internet

Kui sakslased valisid 15 aastat tagasi läbi aegade suurimat sakslast, siis jäi Martin Luther Konrad Adenaueri järel teisele kohale.  Sellest, miks hindavad sakslased usureformaatorit sedavõrd kõrgelt, kirjutab Würzburgi ülikooli professor Steffen Schlinker.

Viiesaja aasta eest, 31. oktoobril 1517, tõi doktor Martin Luther Wittenbergis maailma palge ette oma 95 teesi ja nüüd tähistab seda sündmust suur osa maailmast. Tema tookordne arvamusavaldus ei pannud mitte ainult alust kristliku kiriku reformatsioonile, vaid tõi kaasa ka kultuurimuutuse suhtumises keelde ja õigusse ning mõjutas seeläbi tänapäevase euroopaliku riigi kujunemist. Seepärast peetakse Martin Lutherit üheks maailmaajaloo suurimaks, epohhi loovaks tegelaseks.

1483. aastal Kesk-Saksamaal Eislebeni väikelinnas sündinud Luther õppis teoloogiat ja sai professoriks Wittenbergis, kus tal oli kavas alustada akadeemilist arutelu Jumala armu teemal. Algtõuke sai Luther, kes nägi ju inimeste puudujääke ühiskondlikus elus, omaenda pingsast püüdest avastada armuline Jumal.

Väljapääsu pakkus talle Pauluse kiri roomlastele, mis osutas uuele testamendile ja toonitas õigeksmõistmist usu kaudu lunastusse läbi Jeesuse Kristuse. Akadeemiline arutelu hakkas õige pea ühtaegu erutama ja mõjutama laiemat avalikkust ning erinevalt Lutheri enda taotlustest kadus tasapisi keskaja lääne kristliku kiriku ühtsus, mille ühe tulemina tekkisid luterlikud kirikud. Isegi veel tänapäeval kuulub suurem osa sakslastest luteri kirikusse.

Lutheri arusaamad kristlikust kirikust tõid kaasa seni ladinakeelse teenistuse asendumise rahvakeelsega, jutluse elavdamise usklike südamele koputamiseks ja kristliku õpetuse etemaks pärale jõudmiseks ning armulaua sakramendi jagamise usklikele leiva ja veini kujul. Nii loodi uut laadi teenistus, milles küll säilisid senised laulud ja muud vormid, aga mida inimesed said tõeliselt mõista ja mida nad ka innukalt kuulasid. Eriti hakati aga ootama seda, et igaüks tajuks, et Kristuse sõnum puudutab just teda isiklikult.

1521.–1522. aastal Wartburgis viibides tõlkis Martin Luther piibli saksa keelde. Kuna ta soovis, et inimesed suudaksid ise jumalasõna lugeda ja mõista, asutati koole nende hariduse edendamiseks. Luther püsis juba varasema idee juures, et oma alamate ajalise ja ajatu heaolu, kogukonna õitsengu ja arengu eest kannavad vastutust võimud. Seepärast pidid koolid ja ülikoolid, hoolekanne ja korrapidamine olema vürstide ja linnavalitsuste võimkonnas. Niimoodi kiirendas luterlik reformatsioon keskaja ühiskonna üleminekut varauusaegsele riigikorrale.

Rahvakeele laialdase kasutamise tõttu hakati üha rohkem raamatuid trükkima saksa ja peagi ka näiteks eesti keeles. Revalisse, nagu toona Tallinna nimetati, jõudis luterlik reformatsioon juba 1523. aastal. 1535. aastal trükiti Wittenrbergis usutavasti Tallinna raadi tellimusel alamsaksa- ja eestikeelne luterlik katekismus. See oli esimene trükitud eestikeelne tekst.

Seniajani võib Tallinna linnaarhiivis näha Martin Lutheri 1532. aastal kirjutatud kirja linna raehärradele. Pole kaugeltki juhus, et kirjas on juttu laste õpetamisest ja koolide asutamisest. Luterlikes riikides ja linnades asutati rohkelt koole ja ülikoole.

Järgnevatel sajanditel kasvas samuti rohkelt saksa poeete, juriste, filosoofe ja poliitikuid pastoraatides või olid ise pastorid: piisab küllap, kui mainida selliseid kuulsusi nagu filosoofid Samuel von Pufendorf, Johann Gottfried Herder ja Friedrich Nietzsche, luuletajad Paul Gerhardt ja Hermann Hesse, jurist ja ajaloolane Theodor Mommsen ning poliitikud Joachim Gauck, Markus Meckel ja Angela Merkel

Reformatsioon mõjutas suurel määral muusikatki. Martin Luther musitseeris ise innukalt. Ta kirjutas rohkelt koraale. Need andsid usklikele eriti hea võimaluse osaleda vahetult teenistuses. Kuulsast reformatsioonihümnist «Üks kindel linn ja varjupaik» ning jõululaulust «Ma tulen taevast ülevalt» said lausa rahvalaulud. Üks kõigi aegade suurimaid heliloojaid Johann Sebastian Bach pühendas terve elu suurejoonelise sakraalmuusika loomisele, mis kandis luterliku teoloogia üle muusikasse ning mis oligi ette nähtud ettekandmiseks Leipzigi Püha Tooma kirikus peetud luterlike teenistuste ajal.

Mis puudutab õigust, siis luterlik reformatsioon ja lakkamatud konfliktid roomakatoliku kirikuga tõid 1555. aastal viimaks kaasa nõndanimetatud Augsburgi usurahu. Tegelikult ei sõlminud seda siiski mitte usujuhid kiriku nimel, vaid hoopis Püha Rooma riigi keiser ja Saksa vürstid. Sellega jäeti vürstiriikides kirikuasjade otsustamine ilmaliku võimu kätte ning kirikuõigus kaotas oma senise tähtsuse, mis neutraliseeris nii roomakatoliku kiriku kui ka luteri kiriku taotluse absoluutsele tõele. Rahuleping niisiis rajas mõlemale usupoolele vastanduva ilmaliku raamistiku.

See sai võimalikuks ainult seetõttu, et Martin Luther oli keeldunud tunnistamast kanoonilise õiguse jumalikku algupära ja sellega õiguse religioonist lahutanud. Nii eristas ta ka vaimset ja ilmalikku võimu, viies selle tagasi kirjakohtadele Markuse (12,17) ja Matteuse evangeeliumis (22,21): «Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!» ning «Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!»

Martin Lutheri järgi oli Jumal andnud inimesele voli korraldada oma ühiskondlikku elu iseenda äranägemise järgi. Seadus pidi kaitsma usutõde teiste uskude tõekuulutuse eest. Veel praegugi sisaldab ilmalik religiooniõigus ühelt poolt riigivõimu piiranguid, mis takistavad seda sekkumast kiriku ellu, millele on antud oma autonoomne sfäär, misläbi religiooni järgimine on ühtaegu kaitse alla võetud.

Teiselt poolt allub kirik riigi seadustele, nii et ühe kiriku kõrval võivad eksisteerida samamoodi autonoomselt ka teised. Praeguse Saksa seadustes ja Saksa ühiskonnas kehtiva eri uskude pluralistliku kooseksisteerimise juured peituvad 16. sajandi alguskümnendites. Just sealt sai Saksamaal alguse kiriku ja riigi äärmiselt viljakas koostöö. Augsburgi rahus võib näha isegi üht inimõiguste alustala.

Martin Luther suhtus igati positiivselt maailma, mis tema silmis oli Jumala looming. Ta olevat öelnud: «Kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.» Niisiis ei pidanud Luther ilmalikku võimu mitte ainult hädavajalikuks, vaid tema meelest oli selle kehtestanud Jumal ise ühiskonnas rahu hoidmiseks. Lutheri sõnul teenib ka ilmalik võim Jumalat ning karistab mõõgaga neid, kes sõnale ei allu.

Lutheri doktriin seisab seega vastu preestrite juhitavale teokraatiale, aga see seisab vastu ka kõigile ilmalikele totalitaarsetele teooriatele, mis üritavad jõuda paradiisiseisundisse rõhumise, vägivalla ja verevalamisega. Ei tasu imestada, et meeleavaldused (nõndanimetatud esmaspäevademonstratsioonid) Ida-Saksamaa kommunistliku võimu vastu algasid 1989. aasta suvel just Leipzigi Püha Nikolai kirikust.

31. oktoobril 1517 alanud luterliku reformatsiooni mõju on niisiis olnud tohutu ning ka viissada aastat hiljem püsib Martin Lutheri kultuuriline ja religioosne pärand igati elus ja pakub jätkuvalt kõneainet. Tänu talle arenes välja saksa «standardkeel». Sakslased peavad talle tänulikud olema hariduse järsu paranemise, kirjanduse ja muusika arenemise ning eriti õiguse ja religiooni uut laadi suhte eest. Praegu mitmel pool maailmas toimuvate islamiterroristide veriste rünnakute taustal tasub pöörata pilk minevikku ja uurida, kuidas on võimalik risti vastukäivaid ja absoluutset tõde taotlevaid usukonflikte lahendada nii, et tulemuseks on ilmalik rahuseisund, milles usule on jäetud oma autonoomne sfäär.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane