/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2017/10/02/7164457t1h62b7.jpg)
Kadunud Aarne Rannamäe tögas mind kunagi ETV saate «Vabariigi kodanikud» sissejuhatuses, et ma olevat Anu Saagimi kolleeg. Mis ma oskasin selle peale öelda. Ei midagi, sest nimetatu oli just asunud tööle Elu24 toimetuses ja pro forma olid Postimees ja Elu24 küll justkui kaks eri kanalit, kuid enamik inimesi pani need ikka kokku. Paneb siiani.
Nüüd on Anu Saagim siis Vikerraadios. Raadios, kus tegi saateid ka Rannamäe ja kus teevad praegugi tööd tema tublid kolleegid. Olen nendega olnud mõlemal pool lauda, teinud koos saateid ja andnud kommentaare. Võlgnen ERRile tegelikult palju. Pahatahtlikud võivad muidugi arvata, et minu kommentaari ajendab kahjurõõm, aga see ei ole nii. Mure on. Veelgi pahatahtlikumad märkavad kindlasti, et see kommentaar ilmub Postimehes – kohas, kus on töötanud praeguse ERRi juhid Erik Roose ja Anvar Samost. Et kasulik idioot ehk mina sai endale platvormi ja osaleb endalegi teadmata meediasõjas.
Tegelikult tuleks igasugust meediasõda kõigiti vältida ja vaadelda laiemat pilti. Praegusel juhul on tegemist meedia usaldusväärsusega. Ajal, mil meediaruum on paks liba- või lihtsalt oskamatult tehtud uudistest, oleks ju hea, kui oleks mingisugune majakas, kust teadmatuses vintsklev meediatarbija saaks abi. Aga praegu on Vikerraadio ise andnud signaali, et usaldusväärsus pole oluline. Ma ei tea, kas Vikerraadio töötajad tahavad, et neid kutsutaks Anu Saagimi kolleegideks.
Ja make no mistake – ma ei pea Anu Saagimit sugugi mitte mingiks mõttetuks bimboks. Iga meelelahutuskanal Eestis tahaks teda ilmselt endale, sest ta on ise kõndiv meelelahutusuudis. Kui midagi muud ei ole, saab Anu Saagimist alati uudise teha. Klikke tuleb, asi töötab.
Vikerraadio ja ERR laiemalt ei tohiks aga olla klikimagnet. Näib, et raskeim ülesanne on hoida ERRi ühteaegu tänapäevasena ja mitte kollasena. Nüüd tundub, et tänapäevasus on samastatud kollasusega. See ei peaks nii olema – paljud inimesed on mulle öelnud, et nad on väsinud mõttetutest uudistest, eetris aetavast lobast, ja tahaksid midagi tõsist. ERR võiks seda ju pakkuda.
Ja pakub ka. Oleks ülekohtune öelda, et ei paku, aga ikkagi jääb senise teabe põhjal mulje, et uuendused tähendavad taas kord vormi – «AK» uus stuudio, 3D graafika ETV Valimisstuudios ja kahe uudisteankru asemel üks. Lööb välja taasiseseisvunud eesti ajakirjanduse tavaline häda – investeeritakse vormi, mitte inimestesse. Kardetavasti ongi sellega seotud ka Kadri Hinrikuse lahkumine ERRist.
ERR on ka meeldivalt üllatanud: Epp Ehand on teinud väga head tööd Brüsselis, Prantsusmaal ja Hispaanias, rääkides kusjuures nii prantsuse kui ka hispaania keelt. Miks mitte jätkata selles liinis? Täitmata on ju Moskva korrespondendipunkt (Anton Aleksejev, kui sa neid ridu loed, siis sa saad ju aru, et vaja oleks sinu kõrvale ka kedagi teist) ja avada tuleks korrespondendipunkt Helsingis (sest Soomes elab kümneid tuhandeid eestlasi) ning Berliinis (sest seal tehakse otsuseid).
Võtke näiteks TV3, kus tuldi kiiduväärselt välja kupeldamisskandaaliga. Kuid enne seda oli TV3 vahele jäänud uudiste müümisega. Seega, kui usaldusväärne saab see kanal olla? Muide, TV3 uudiste müümise uudis ilmus ERRis, kuid nüüd tuleb sama küsimus esitada ka ERRi enda kohta – kui usaldusväärsed paistavad edaspidi sealt tulevad uudised? On arusaadav, et uued juhid tahavad sisse viia muudatusi ja tegelikult on iga organisatsiooni elushoidmiseks vaja raputust, kuid mis hinnaga?