Priit Silla: minu arusaam lapsepõlve helgusest

Priit Silla Foto: Peeter Kümmel

Tahaksin viimase aja mõttevahetusse lapsepõlve üle lisada ka oma arvamuse, sest olen senistest ägedatest vaidlejatest hulga vanem (sündinud 1940), läbi elanud kogu punaperioodi ja seetõttu laiema pilguga.

Kõigepealt meenub ühe Mordva vangivalvuri elutarkus: parim aeg oli, kui ema mind kandis, sest pärast sündimist hakkas «helgus» peale. Seda öelnud, võttis ta mu Priima pakist, mille olin just kodust panderolliga saanud, kaks sigaretti. Pani ühe suhu ja teise kõrva taha, et oleks temal helgem ja seega minulgi.

Olen helguse suhtes sama meelt president Kersti Kaljulaidiga, kes näeb asju laiemalt nendest daamidest, kes arvavad, et igal lapsel oli helge põli, kui sai mängida, kõhu täis süüa ja maiustadagi, mis sest et banaane polnud. Laps justkui ei tajunud, mis mured vaevavad koduseid. Tema taevas oli sinine ka saju ajal.

Sellel tasandil oli ka minu lapsepõlv helge, kuigi mu isa arreteeriti 1941. aasta suvel ja lasti Venemaal maha, ema arreteeriti 1945. aastal ja vabanes Karagandõ laagrist 1953. Mind võttis oma perre kasvama vanaema vend, talupidaja Virumaal. Mul oli õnne: eakas lastetu abielupaar suhtus minusse kui oma poega, külarahvas haletses mind kui vaeslast. Minu olud olid naabrilaste omadest kohati paremadki.

Siis haaras talupidajaid kulakuks tegemise hirm, millest ma sain oma osa nagu kogu küla lapsed. Helget lapsepõlve tuli varjutama ida kurjus.

Minu külas elas minuealisi lapsi, samuti isata-emata, veel neli. Kõigil kõht täis, aga sama mure. Haarangul mahapõletatud metsaveerne talu oma tontliku korstnaga ja söestunud kasega väravas lõpetasid meie kilked ja jutuvada iga kord, kui sealt möödusime. Helgust ei kusagil.

Siis tulid ülisuured maksud ja kolhoosidesse ajamise tont. See tähendas põlvkondadevanuse omandi röövimist taluperedelt, kes ju veel pärast sõda moodustasid enamiku eesti rahvast. Maalaste taevas ei olnud helge.

Must mure hakkas asenduma lootusetuse tuimusega alles Stalini surma järel. Eestlastele oli tehtud ülekohut – see oli üldine arusaam.