Olga Saikovskaja: minu nõukaaegne lapsepõlv

Olga Saikovskaja Foto: Erakogu

On tänuväärne, et nõukogude ajal ei olnud lastel muid meelelahutusi kui raamatud ja oli võimalus end kultuuriliselt harida, aga kui küsitakse, kas tahaks sellist lapsepõlve ka enda lapsele, siis oleks vastus kindel ei, kirjutab Õpetajate Lehes Kostivere kooli direktor Olga Saikovskaja.

Presidendi kergel käel pillatud lausest, et nõukogude aja lapsepõlves polnud midagi toredat, on meie ühiskonnas läinud lahti põnev flash mob nimega «Jaga oma meenutusi nõukogude lapsepõlvest».

Sündinud aastal 1974 ehk siis kollektiivse mõtlemise ajastul, ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna ja olla vait.

Igal ajastul on inimesi, kes tunnevad end hästi või halvasti. Õnnetu inimese sündroom on ka tänapäeva Eestis vägagi levinud: kes igatseb nõukogude (või hoopis nooruse?) aega, kes vaatab kadedusega lääneriikide suunas, kes ootab abstraktset helget tulevikku. Elada siin ja praegu ning igast eluhetkest rõõmu tunda on keeruline kunst, mis tasub ära õppida ja mida ei maksa asendada valge laeva ootamise sündroomiga.

Minu lapsepõlv

Missugune oli minu lapsepõlv? Alles nüüd saan aru, et see polnud midagi muud kui üks suur lootus valge laeva tulekule. Mul oli hooliv perekond, toredad sõbrad, suur koduraamatukogu, korralik eramaja keset kaunist aeda. Mul olid seljas vanaema ja ema õmmeldud korralikud riided ning pikkades järjekordades seismise tulemusena saadud kingadel polnud ka suurt viga midagi. Ei osanud ju muud tahta. Kudusin endale ise moodsaid kampsuneid ning defitsiitse juukselaki asemel kasutasin vajadusel suhkruvett – esimese vihmapiisani säilis soeng hästi. Liha ei mäleta, seda polnud ei poes ega kodus, aga nüüd ju räägitakse, et ongi õige olla taimetoitlane. Nälja- ega külmasurma ohtu ei olnud.

Kuid midagi oli väga viltu ja seda oli lausa õhust tunda. Märksõna oli teesklemine. Iga päev pidime uhkust tundma asjade üle, mis olid lapse hingele võõrad: lõputud Lenini portreed ja tsitaadid koolikoridorides ja õpikutes, patriootiliste laulude õppimine ja esitamine ning käsitöötundides vati-marlimaskide õmblemine. Õppisime marssima, aja peale gaasitorbikut pähe panema ja jooksma pommivarjendisse, kus meid hirmutati tuumapommi plahvatuse piltidega. Kord nädalas hommikuti tunni alguses oli poliitinformatsioon: keegi klassikaaslastest pidi ette kandma värskemaid uudiseid kapitalistliku maailma õudustest ja parteikongressi viimaste otsuste elluviimisest.

Kui tollasest kooliharidusest üldisemalt rääkida, siis oli sellel kahtlemata ka tugevaid külgi: väga põhjalikult õppisime emakeelt ja kirjandust − mis sest, et rõhuasetus oli pandud sellele, kuidas Puškin, Dostojevski ja Tšehhov julgelt lihtrahva rasket elu kirjeldasid ning tsarismi halvustasid. Suurem osa minu põlvkonna inimesi oskab kirjavigadeta pikki lauseid kirjutada ja orienteerub vene kirjanduse ajaloos väga hästi. Väliskirjandust tol ajal vene koolides kahjuks praktiliselt ei õpitud, see-eest olid täppisteadused päris kõrgel tasemel: need olid vist ainsad tunnid, kus õpetaja ei pidanud arvestama partei seisukohtade ega marksismi-leninismi ideoloogiaga.

Millest minu eakaaslased kahtlemata senimaani puudust tunnevad, on normaalne keeleoskus. Nõukogude ajal õpetati võõrkeeli vist linnukese pärast, sest kellega ikka suhtled, kui iga välismaalane on spioon ja vaenlane ning välismaale sattuda šanssi ei olnud. Levisid kuulujutud, et meie oma tänavatelgi käivad ringi pahatahtlikud kapitalistlikud agendid, kes pakuvad nõukogude lastele mürgitatud närimiskummi, ning et Ameerikast pärit teksapükste õmblustesse on pandud mürki, mis imbub naha kaudu kehasse ja oledki surnud.

Saatusele tänulik

Pean tunnistama, et enne perestroika algust ei olnud ma ühtki välismaalast näinud. Esimesed välismaa teksapüksid tõi vanaema mulle Ameerika Ühendriikidest. Nimelt selgus glasnosti ajal mulle üllatuslikult, et vanaemal elab New Yorgis vend, kes põgenes sinna Teise maailmasõja ajal. Ta oli olnud Tallinna Püha Neeva Aleksandri katedraali ülempreester.

See oli perekonna suurim saladus, sest kui 1940.−1950. aastatel oleks selgunud, et Nõukogude armee polkovnik on võtnud naiseks saarlase, kelle vend on läände põgenenud ülem­preester ja kelle esimene mees oli mobiliseeritud sakslaste armeesse, poleks meie perekonda nüüdseks olemas. Õnneks internetti tol ajal ei olnud, info üle ookeani ei levinud ning vanaema ja vanaisa said tänu sellele armastusega oma lapsi ja lapselapsi kasvatada.

Elu oli 1980. aastatel vastuolusid täis ja noor hing tahtis kuhugi põgeneda, et mujalt elutähtsatele küsimustele vastuseid otsida. Leidsime endale sõbrannadega lahenduse raamatute ja nootide näol. Sealt sai emotsioone, mis polnud pioneeride ideaalidega kuidagi seotud, kuid tundusid siiski palju realistlikumad kui 7. novembri tähistamisele pühendatud koolilavastused. Teismelisena elasin ma kirjanduse ja muusika maailmas ning 15.−16. sajandi Prantsusmaa kuningate dünastiate keskel või 18. sajandi muusikapalades. 19. sajandi luules orienteerusin tunduvalt paremini kui ümbritsevas loosungiterikkas ebareaalses reaalsuses.

Olen saatusele tänulik, et minu lapsepõlve ajal ei olnud muid meelelahutusi kui raamatud ja oli võimalus end kultuuriliselt harida. Aga kui küsitakse, kas ma tahaksin sellist lapsepõlve enda lapsele, siis ütlen kindlalt ei. Tänapäeva elu pakub fantastilisi võimalusi ja meie noortele on avatud terve maailm – nad ei pea enam ootama valget laeva, mis neid õnnelikku ellu viiks. Nad on võimelised oma saatuse üle ise otsustama ning hoopiski teistele riikidele oma laevastiku kontseptsiooni pakkuma.