Valimisvabaduse rikkumise eest, nagu seda kirjeldab tänase lehe lugu, saab süüdlast seaduse järgi karistada trahvi või kuni kolmeaastase vangistusega. Kehv lugu on siis, kui kohalikud inimesed ise ei pea valimisvabadust piisavalt tähtsaks, ei anna rikkumistest politseile usaldamatuse tõttu teada või ei julge häälteostjaga/ähvardajaga tülli minna.
Paljudes demokraatlikes riikides on kasutusel kirja teel hääletamine. Ilmekaim näide on Šveits, kus sel moel antakse 70–80 protsenti kõigist häältest. Šveitsis toimib ka e-hääletamine (mitte veel kõigis kantonites). Väiksem osa häältest antakse jaoskonnas.
Ükski ametnik ei saa kontrollida, kui mitmekesi kodudes valimisümbrikuga õiendatakse. Posti teel antud häält pole võimalik muuta. Loomulikult pole hoolimata üldiselt heast postiteenistusest siiski täielikku kindlust, kas su hääl ikkagi jõudis postiga kohale. On selge, et säärane hääletamisviis eeldab ühiskonnas suurt usaldust. Usalduse loomise eeldus on aga muuhulgas see, et kui keegi peaks valimisvabadust rikkuma, siis sellega tegeletakse.
Eesti e-valimistel on posti teel hääletamisega võrreldes mitu eelist. Esimene on reegel, et sa saad oma hääle ära muuta kas uuesti arvuti kaudu või siis valimispäeval jaoskonnas. Häälteostja, survestaja, ähvardaja võib ju seista hääletamise ajal kõrval, aga vaba inimene vabal maal saab minna ja teha ikkagi seda, mida ta tahab. Kui tahab. Teine eelis on võimalus kontrollida, kas su hääl on õigel kujul kohale jõudnud. Kontrollimise võimalust on Eesti e-valimistel kasutanud umbes viis protsenti hääletajatest.
Karistusseadustik ütleb, et teise inimese tehtud valikuga ebaseadusliku tutvumise või selle katse eest karistatakse rahatrahvi või arestiga. Riik on kehtestanud valimisreeglid, ka hääletamise salajasuse kaitsmiseks. Kui aga inimene ise tahab teistele – näiteks pereliikmetele – oma valikust teada anda, siis püüda teda selle eest karistada oleks pentsik ja praktiliselt teostamatu.
Nii posti teel kui e-hääletamisega on oma valiku salajas hoidmise kohustus antud inimesele endale. Kui aga keegi sunnib teda vägivallaga, pettusega või kasvõi viina eest valima nii, nagu tema ei taha, siis on see kuritegu, mille eest võib kohus kurjategija kolmeks aastaks türmi saata. Ent kui inimesed tõesti ei julge kuritegudest (!) teada anda, siis pole probleem ühes või teises valimistehnoloogias, vaid hirmus ja usaldamatuses, mis selles omavalitsuses (või ka laiemalt) valitseb.
Kui jaoskondades valimine oleks kuidagi iseenesest imeline kaitsekilp kuritarvituste eest ja muud tehnoloogiad olemuslikult saatanast, siis oleks ju Venemaa tore demokraatlik riik ja Šveits maa, kus õigusi igal sammul rikutakse. Nii see ei paista aga olevat, või mis?