Glamuuri tumedad varjundid

Laura Kõrgemäe Foto: Illustratsioon: Andrus Peegel

Sel nädalal ilmsiks tulnud kupeldamisskandaali keskmes on endine miss Laura Kõrgemäe. Mitmed tema agentuuriga Invidia kokku puutunud tüdrukud väidavad, et promotöö kattevarjus tegeldi hoopis noorte neidude vahendamisega meestele. Millega täpselt tegemist oli, peab välja selgitama politsei algatatud kriminaalmenetlus.

31-aastane Kõrgemäe sai tosina aasta eest tuule tiibadesse, kui võitis Eesti Miss 2005 tiitli ning alustas modellikarjääri ajakirjade FHM ja Playboy kaanel. Tema FHMi pilti avaldati enam kui 20 riigis ja ajakirja lugejad valisid Laura maailma seksikaimate naiste edetabelis kaks aastat järjest teisele kohale. Glamuuriajakirjandus kajastas igat tema sammu kullakarralises elus ja igat uut elukaaslast. Nii polegi imestada, et kui selline inimene hakkab noortele tüdrukutele kergelt kätte tulevast glamuursest elust rääkima, siis need teda ka usuvad – ta ise on sellest ju parim näide.

Skeemis osalenud promotüdrukud tunnistavad: pakkumine tundus liiga ilus, et olla tõsi, aga oli piisavalt motiveeriv, et see vastu võtta. Üks neist, kes käis Kõrgemäe pakutud viisil välisreisidel, rääkis Elu24-le, et tüdrukud teadsid, kuhu ja milleks neid viidi. «Kaugemale minek oli vabatahtlik, aga võis olla ka tüdrukuid, kelle kogemus on räigem,» nentis ta. Kusjuures müstiline välismaa härra nimega I. J. Zand oli selle tüdruku sõnul meeldiv inimene, kes pani ta end hästi tundma.

Kõrgemäe on varem kategooriliselt kõiki süüdistusi eitanud ja alates ajast, mil skandaal lahvatas, olnud lihtsalt kättesaamatu. Eesti modellimaailm ei näi aga olevat kuigi üllatunud – Laura Kõrgemäe äriskeem oli juba ammu avalik saladus, kinnitati anonüümsust paludes.

On mõneti kummaline, kuidas asjad kokku jooksevad. Ameerika Ühendriikides toob iga uus päev uudiseid filmimagnaat Harvey Weinsteini ahistamisskandaalist. Ka see skandaal algas paari näitlejanna väljaastumisest, nüüdseks aga tunnistab pea kogu Hollywood, et mehe kombed olid avalikult teada, kuid keegi ei tihanud sellest rääkida.

Kuni see tundus endale kasulik ja otseselt silma ei torganud, seni aktsepteeriti toimuvat nii Weinsteini kui ka Kõrgemäe puhul. Kuna meedia tähelepanu oli mõlema puhul aastaid pigem imetlev, siis tekkis ka ohvriks sattunutel tunne, et midagi ei annagi teha, sest nende mõjujõud on nii suur.

Mõlema juhtumi puhul on leidunud ka kriitikuid, et õnne, rahasummade, paremate filmirollide või lihtsalt ilusa elu soovijad olid ise süüdi, kui kõige sellega kaasnevaga nõustusid. Igal asjal on ju oma hind.

Samas tuleb rõhutada, et ohver ei ole süüdi. Oleks väga ebaõiglane noortele inimestele nende naiivseid unelmaid ette heita. Küll aga on etteheiteid väärt need, kes teavad, mis toimub, kuid eelistavad vaikida.

Olgu tegemist filmimagnaadiga, eksmissiga, poliitikuga või kellega tahes – keegi ei tohi teisi inimesi omakasuks tarvitada. Keegi ei tohi sellisest tarvitamist teades vaikida. Ja kui ohver räägib, siis tuleb teda julgustada, mitte süüdistada, et «küll sa oled loll», «ju sa ise tahtsid ka» või «sa liialdad, midagi sellist ei olnud».