Kaire Uusen: kuidas parandada eestlase mainet?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Sellal kui meie kritiseerime üha julgemalt nii teisi rasse kui ka Euroopa rahvaid ja nende käitumist, ei märka me, et meie enda maine pole samuti kiita, mõnelgi pool nähakse meid parajate masuurikatena. Kuidas me seda muuta saaks, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Kui praegu asuda eestlase mainet parandama, saavad tulemusi maitsta alles meie lapselapsed või isegi veel kaugemad põlved. Aga seegi on väga oluline, sest ehkki maine kujuneb väga aeglaselt, on sel teisalt komme kauaks «külge jääda».

Ega ilmaasjata tooda näidet 19. sajandi teisest poolest, meie rahvusliku ärkamise ja esimese laulupeo ajast, kui üks Lääne-Euroopa ajaleht tuli vaatama, mis on saanud orjapõlvest vabanenud eestlastest, kunagistest vahvatest meresõitjatest-mereröövlitest, kelle tugevust ja vastupidavust tunti nii lähemal kui kaugemal, kuid «nüüd tegutsevad põllupidajatena».

Ometi olid eestlaste kuulsad meresõidud jäänud sajandite taha, aga mälestus neist aegadest hõljus teiste rahvaste mälestustes edasi, sest vahepeal polnud vaesest orjarahvast midagi kuulda.

Nüüd näeme vaeva, et pesta maha nõukogude või idaeurooplase mainet.

Me peaksime meeles pidama üldtuntud tõde, et headuse ja sõbralikkusega saavutab igas valdkonnas rohkem tulemusi kui see, kes näeb kõigis ja kõiges vaid halba ning käitub ka ise teistega halvasti. Meil ei ole õigust panna kõiki maailma inimesi ühte patta ega anda hävitavaid hinnanguid, kui me ise ei ole samuti patust puhtad – mõelgem eestlaste (ja idaeurooplaste) kuritegudele välismaal viimastel aastakümnetel, mida pole siiani unustatud.   

Teiste rahvaste ja ka riikide poliitika kritiseerimise asemel peaksime tegelema enda maine parandamisega, olema inimesed, kes käituvad hästi, keda tahetaks enda sõpradeks ja kes oskavad näha maailmast laiemat pilti.

Mul ei lähe vist elu lõpuni meelest üks ilus õhtu eelmisel talvel Kopenhaagenis, kui istusime välismaalastest sõpradega õdusas pubis, arutasime mitu tundi maailmaasju, koostööprojekti, nende elu ja üldse paljude asjade üle. Siinkohal üks tähtis fakt: õhtusöök oli minu kulul, sest teen seda alates 2004. aastast selleks, et lääne inimene ei arvaks, et idaeurooplased tahavad neilt vaid midagi saada. Õhtu oli tore ja naerda sai palju.

Meeldiva vestluse lõpus pöördusin bravuurikalt natuke vähem tuttava taanlase poole küsimusega, kas temagi on enne eestlastega koostööd teinud. Tema vastus oli aga ehmatav: «Ei ole, ainult leedukatega, kes tõmbasid meil naha üle kõrvade.»

Kogu selle õhtu sära oli minu jaoks kadunud. Sain aru, et eestlase maine pole üheksakümnendatega võrreldes eriti muutunud. Mis sest, et meile tundub, et meid ei peeta enam kurjategijateks või slaavlasteks või leedukateks, vaid nähakse ka muud, kas või e-riiki, meie loodust, kiiret arengut ja «meeletut» töökust. Hea kirjutatakse liivale, paha pae peale. 

Olin selle vahejuhtumi juba unustanud, kui sattusin juhuslikult vaatama pea korraga kahte Põhjamaade krimiseriaali, kus kurjategija või isegi maffia liige oli ühes eestlane ja teises leedukas, viimane veel eriti koleda välimusega – Leedus käies selliseid ei näegi.

Seejärel lugesin möödunud talvel Taani suurest päevalehest pikka ja analüüsivat artiklit teemal, miks Ida-Euroopal on taanlaste jaoks ikka negatiivne maik juures ja miks «idaeurooplane» tähendab automaatselt kurjategijat või odavat tööjõudu, kes tuleb nende tööturgu solkima.

Eestlaste pahameeleks ütlen, et enamik taanlastest ei suhtu üldse halvasti teise nahavärviga inimestesse, ja sageli ei kritiseerita sealses ühiskonnas üldse seda, mida meie arvame, et nad kritiseerivad. Neil on hoopis teised probleemid ja hinnangud olukorrale ja vaid mõni üksik asi kattub meie vaadetega.

Seejärel juhtusin kuulma ühe kreeklase kommentaari, et «eestlased on rassistid ja ei naera üldse», mis kõlas nagu Nipernaadi loos kirjeldus kirikuõpetajast, kelle tulekul tulnuks «künda piibel ühes, ader teises käes», kes ei naernud üldse ja nalja ka ei mõistnud.

Eestis elades võib jääda petlik mulje, et igal pool maailmas on muud sissetulijad halvad, aga eestlane on oodatud ja tema töökust hinnatakse. Mida saaksime teha, et see tõesti nii oleks? Äsja võis ajalehest lugeda Eestisse saadetud sõjapagulase muljeid, et ehkki teda oli Lõuna-Euroopas hoiatatud eestlaste rassistliku käitumise ja äärmise tõsimeelsuse eest, avastas nende pere, et eestlane on väga abivalmis ja tore inimene, kes isegi naerab üsna palju.   

Suur osa eestlastest on tegelikult südames head, isegi need, kes oma jutus tahavad justkui kellelegi kohta kätte näidata või mõnda rahvast hävitada, muutuvad (õnneks) tihti teistsuguseks, kui neil tekib isiklik side nende inimestega või kui see olukord kätte jõuab. See näitab, et me ei taha tegelikult teistele halba, mida oleme ajaloos ise kogenud, aga meil jääb puudu heast käitumisest, elame oma jõuetust või viha selliselt välja.

Niisiis, oma headust tuleks rohkem välja näidata, tunda siiralt huvi teiste (nii lähemate kui ka kaugemate rahvaste) vastu. Paljud meist ei tunne või poleks justkui kunagi õppinud Euroopa riikide ajalugu, sest muidu ei saaks meie parteid külvata valeväidetega nii suurt viha ja tuua teiste kohta valesid näiteid.

Ei inglane, rootslane ega prantslane mõtle ega näe maailma nii nagu eestlane, neil on hoopis teine vaatepunkt, ajalooline kogemus ja suhtumine asjadesse. Kui me seda mõistaks, väheneks ka pahameel ja hirm, mida praegu liiga palju tuntakse nii enda rahva kui ka võõraste vastu. Keegi ei ütle, et peab laskma ennast hävitada, aga teiste parem mõistmine teeks ka meie riiki tugevamaks, sest teadmises peitub jõud.

Sama käib ka käitumise kohta. Välismaal suheldes või siin inimesi vastu võttes tuleks pakkuda seda, mida me ise teistelt ootame. Sõbralikkus, naeratused, aga ka siiras huvi teiste rahvaste vastu, et mida nemad mõtlevad, elult tahavad ja kuidas elu ja maailma näevad? See, mis eestlane mõtleb või arvab, ei ole maailma seisukohast alati kõige tähtsam.

Viimase aja toidurassismi teemal võiks eestlased, kes ise eelistavad väga omamaiseid tooteid, viia seda ka teistele nende koju kätte – tõestada, kui häid asju siin osatakse teha ja hinnata. Olen sellest kirjutanud, kuidas isegi siinsamas Põhjamaades, kus tänavatoit ja -üritused on populaarsed, võiks olla kohal ka Eesti toit. Seda ei näe aga kusagil.

Mäletan paari aasta tagust suve Vaasas, kus linna peatänav mattus mitmeks ajaks Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania toiduvagunite ja -lettide alla. Kohalikud seisid sabades, et maitsta nende silme all küpsetatud pitsasid ja pikki saiu. Eriliste küpsetiste, juustude, veinide ja maiustuste rohkus pani pea ringi käima. Mõtlesin juba siis, et kus on Eesti toit, elame ju naaberriigis? Meil tuleb ise kohale minna ja sammhaaval oma headust tõestada, mitte oodata, et võõrad oskaks siia tulla.

Kõige tähtsam maineparanduse võimalus on aga see, mis jäi kõrva loo alguses mainitud taanlase jutust. Ärgem tõmmakem teistel «nahka üle kõrvade», ärgem rikkugem võõrsil reegleid, ärgem lõhkugem võõraste vara, kuna «meil on kehv minevik või madal palk või oleme kõvad vennad», ärme paku halbu asju hea asja või teenuse pähe, vaid pakume seda, mida ise tahaks, et meile pakutaks.

Kui eestlane läheb välismaale tööle, siis ärgem rikkugem sealseid seadusi. Kui meie arvame, et odavat tööjõudu väga oodatakse, siis näitas Brexitki, et kui ettevõtja võib eestlast või poolakat nähes plaksutada, siis kohalik töötaja näeb meis hoopis vaenlast.

Kui teil on Põhjamaades pikaaegsed sõbrad, siis taipate, et neile meeldibki inimesi «hädast välja aidata» ja isegi mõõdukat toetusraha maksta, aga rootslasele ei meeldi sugugi see, kui tulete neile konkurentsi pakkuma või nende töökohti ära võtma.

Nii et eestlase arvamus, et «töökas odav tööjõud» on alati teretulnud, ei pea alati paika. Rootslane tahab aidata pigem kauget ja vaest võõrast, kui nõukogude taustaga idaeurooplast, mis sest, et peaaegu naaber. Seega peame oma maine parandamiseks õppima nägema ka teiste rahvaste motiive ja mõistma nende ajalugu ja kogemusi.

Ja lõpuks – üks asi, mis aitab eestlase mainet parandada, on see, kui ütlete oma välismaalastest tuttavatele, et teete neile ise õhtusöögi välja, mitte ei oota nendelt raha või toetust oma ettevõtmisele. Julgen isiklikul näitel öelda, et see on üks käitumisviisidest, mis viib eestlase ka rikkamates riikides «võrdsete» sekka.

Igal juhul poleks ma veel mõni aasta tagasi uskunud, et taanlane võib eestlaselt laenu paluda, aga see juhtus. Kui sellised asjad on võimalikud, siis võib ka «eestlane» tähendada tulevikus ausat, toredat ja lahket rahvust, keda teatakse nii lähemal kui ka kaugemal.