Erik Gamzejev: suured Eesti linnad on Keskerakonnale loovutatud aastakümneteks

Erik Gamzejev. Foto: Erakogu

Keskerakonna juhtkond vaatab läbi sõrmede sellele, et Ida-Virumaa tegijad kasutavad vaid Keskerakonna kaubamärki ning ajavad selle varjus oma asja, niikaua kui riigikogu valimistel sealkandis puhas töö tehakse, kirjutab Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.

Narvas ja ka teistes Ida-Viru suuremates linnades Kohtla-Järvel ja Sillamäel läks äsjastel kohalikel valimistel nagu alati ehk enam-vähem samuti nagu 2013, 2009, 2005 ja ka varasematel aastatel.

Võttes kõigi nende linnade volikogudes üle 70 protsendi kohtadest, sai Keskerakond suurema pingutuseta oma ainuvõimule nelja-aastase ajapikenduse.

Et teisiti ei saanudki minna, oli klaar juba mitu kuud tagasi, kui kõik teised erakonnad  valimislahingusse mineku asemel neis linnades valge lipu masti tõmbasid. Kui täpne olla, siis oli ka neid, kes suisa päris alla ei andnud, kuid osalemine nimekirjadega, kus vaid üks või ka seitse nime, on pigem naljanumber. Tõsiseltvõetavad üleriigilised erakonnad ei tohiks kohalikel valimistel Eesti suuremates linnades,mida Narva, Kohtla-Järve ja ka Sillamäe on, end sel moel narriks teha.

Poliitikud võivad palju iganes rääkida, et neile läheb korda, mis Ida-Virumaal toimub. Aga selle suhtumise kõige ehedam tõestus on, kui tõsiselt võetakse seal toimuvaid valimisi. Kui pole oma nimekirju ega kandidaate, siis ei ole ka erilist huvi, kuidas selle linnal läheb, nii enne kui ka pärast valimisi.

Keskerakonnal huvide puudust pole. Iseküsimus, kui tugev maailmavaateline seos neis linnades järjest valimisvõite nautivatel seltskondadel Keskerakonnaga on? Pigem kasutatakse ära kaubamärki ja aetakse kohapeal küllaltki autonoomset kohalikku poliitikat, mida erakonna juhatus kodurahu huvides ei püüagi mõjutada. Niikaua kui sama seltskond teeb riigikogu valimistel Ida-Viru ringkonnas puhta töö, võib nii mõnegi asja peale silma kinni pigistada, kaasa arvatud kohalike oligarhide ebanormaalselt suur mõjuvõim ja korruptsioonijuhtumid.

Keskerakonna-väliselt oli nende valimiste kangelanna Sisekaitseakadeemia rektor Katri Raik, kes tegi isiklikus arvestuses Narvas parima tulemuse, kogudes ligemale 1500 häält. Ta kordas ka Jevgeni Ossinovski nelja aasta tagust saavutust, kes suutis piirilinnas edestada Keskerakonna sealset sajandi suurimat häältemagnetit Mihhail Stalnuhhinit. Ent see on pigem lohutusauhind, sest kokkuvõttes tugevnes Keskerakonna ainuvõim varasemast veelgi. Kui neli aastat tagasi said nad 31-kohalises volikogus 20 kohta, siis nüüd 23.

Kohtade arvust tähtsam on aga see, et Katri Raik tegi valimisliidu Meie Narva liidrina nappide vahenditega silmapaistva kampaania ja tõi kohalikku poliitikasse hulganisti noori inimesi, kes kogesid, et linnavõimust erinevate mõtteviiside ja hoiakute toetajate hulk pole Narvas sugugi tühine. Samasugune seis oli ka neli aastat tagasi, aga see positiivne õhin sai otsa enne, kui sellest mingidki soovitud viljad jõudsid võrsuda, sest Ossinovski taandus Narvast ja pühendus riigiasjadele ning tema leer lagunes.

Ka Katri Raigi kampaania ajaks võetud puhkus on läbi ja tema põhitöö on juhtida Pirital Sisekaitseakadeemiat. Narva keskerakondliku võimu kukutamine jääb hobiks või siis ühiskondlikult kasulikuks tööks. Põhiküsimus on, kuidas seekord tema valimisliidus tekkinud inimeste positiivset energiat opositsioonis säilitada ja Narva huvides ära kasutada õnnestub. Kui nelja aasta jooksul jagub selleks kannatlikkust ja tahet, siis võiks järgmistel valimistel olla tegu arvestatava jõuga, kes võiks ohustada ka Keskerakonna ainuvõimu.

On ka neid, kes leiavad, et hoolimata kõikvõimalikest negatiivsetest kõrvalmõjudest on Keskerakonna pikaajaline ülevõim Ida-Viru linnades riigi stabiilsuse ja julgeoleku huvides veel suhteliselt hea variant.  

Samas tasub tähele panna, et ülekaalukale valimisvõidule vaatamata sulab Ida-Viru linnade valijate poolehoid oma kauaaegsetele valitsejatele iga valimistsükliga. Kättevõidetud positsioone võimaldavad hoida administratiivne ressurss, valimistulemuse seisukohast oluliste isikute sidumine kohaliku võimuga ja lahjad konkurendid. Rahuolematust kinnitab üha väiksemaks muutuv valimisaktiivsus, mis Narvas oli seekord kukkunud 44 protsendile ja Kohtla-Järvel vaid 40 protsendile.  

Arvestades piirkonnas pikka aega lahendamata sotsiaal-majanduslikke probleeme, ei ole selles ka midagi ootamatut. Kui varem on kohalikud juhid püüdnud oma käed puhtaks pesta jutuga, et riigis on võimul seda kanti mitte sallivad poliitilised jõud, siis alates eelmise aasta novembrist, mil riiki juhib Jüri Ratase valitsus, kehtib see argument iga päevaga üha vähem. Eriti veel siis, kui juba aasta tagasi välja hõigatud ja lootusi üles kütnud Ida-Viru programmi elluviimine lükkub aina ebamäärasemasse tulevikku.

Kes võidab enda poole need enam kui pooled Ida-Viru linnade valijad, kes pole rahul praeguste kohalike võimudega, aga pole senisest kõhnast menüüst endale ka ühtegi sobivat alternatiivi leidnud?

Sillamäel konkureeris seekord Keskerakonna kõrval ainsana Savisaare Valimisliit. Nad võtsid volikogus kuus kohta 21st. Nende liider, Sillamäel kõigist kandidaatidest kõige enam, 511 häält kogunud Oleg Kultajev on oma populaarsuspunktid kogunud suuresti 9. mail toimuva surematu polgu rongkäigu korraldamisega, mis on toonud linnatänavatele tuhandeid inimesi.

Kultajevi seltskonna valimiskampaaniasse olid osavalt põimitud kommunaalprobleemid ja ajalugu. Muuhulgas rünnati praegusi linnajuhte selle eest, et nad poseerisid oma valimisplakatitel koos «russofoobse» Jüri Ratasega ja on korraldanud Sillamäel «propagandaüritusi» NATO sõduritega. Nad pälvisid sel korral iga kolmanda Sillamäe valija toetuse. See on kindel esikoht Savisaare nimekirjade omavahelises võrdluses, mäekõrguselt parem tulemus kui tuli Tallinnas, Narvas ja ka Maardus.

Neli aastat tagasi püüdis samade liidritega seltskond Sillamäel hääli sotside lipu all. Seekord oli toeks Savisaare nimi. Ei oleks üllatav, kui järgmine kord tullakse välja valimisliiduga, mil nimeks näiteks «V.V.P. sõprade liit».

Keskerakonna kõrval tuleb ka teistel Eesti erakondadel järgnevatel aastatel riigimehelikult pingutada, et saada Ida-Viru linnades, kus elab kokku ligikaudu kümme protsenti Eesti elanikest, arvestatavaks poliitiliseks jõuks. See oleks nii erakondade endi, Ida-Viru kui kogu Eesti huvides.